Mind vaevab pidevalt eetiline dilemma, kuidas suhtuda toidusse, millest selle tegijad pole lugu pidanud. Eriti teravalt kerkis teema üles hiljutise meeste tantsupeo kontekstis, kus kuuldavasti pakuti ühiskatlast kohutavat toitu, millest agarad mehed tublisti pilte tegid ja neid Facebooki üles riputasid. Mõnele pildile järgnes suurem vilekoor kui teisele, rahvas jagas rõõmuga nördimust.
Aga milles toit süüdi on, hakkasin ma kogu seda vilistamist kuulates-vaadates mõtlema. Pigem on asi selles, et toitlustuse eest vastutanud inimesed ei püüdnudki paremat – justkui tuleks massiüritusele esinema suur kamp sigu, pole vahet, mis rokka neile ette loobitakse. Meenutab idüllilist vene aega, mil tegelikult enamik koolilõunaid ja töölissööklaeineid oluliselt ei erinenud meeste tantsupeo omadest, selle vahega, et iga asutuse ja söökla seintel (või vähemalt eesruumis) olid kaunid plakatid, mis kutsusid toitu ja eriti leiba austama. Ma tegelikult ei usu, et eesti rahval kunagi enne selle „heroistliku“ perioodi algust toidu vastu austus puudus. Aga 50 aastat plakateid on teinud oma töö ja 20 aastat plakatitevaba elu ei ole seda mõnedes punktides veel väärata muutnud. Meenub kaasus, kui haridusminister Tõnis Lukas läks pärast pronksiöö sündmusi vene koolidesse ja sai teada, et seal õpetatav ajaloo diskursus on hoopis erinev Eesti Vabariigi ametlikust ajalookäsitlusest. Samamoodi shokis olid muheda koduse roa ja peene bistrookraamiga ärahellitatud mehed tantsupeo toidust.
Vabandusi võiks palju leida: 3000 inimest korraga toita, väga odav eine… Ma soovitaks selle peale, et ära tee, kui ei taha. Kui 3000 inimese toitmine nii, et puder põhja ei kõrbeks, käib üle jõu, siis pole vaja seda katsetadagi, vähemalt mitte elus inimeste peal. Veelgi enam pole vaja nendeks katsetusteks kasutada alles ametit õppivaid noori, kes saavad sellisest kogemusest kaasa väga ohtliku signaali: sellesse, mida sa teed, võibki suhtuda ükskõikselt. Kõik on anonüümne, keegi ei saa näpuga näidata ja kui näitabki, siis alati võib öelda, et toit oli väga odav ja toitlustada oli 3000 inimest. Mina maksumaksjana keeldun ülal pidamast sellist ametikooli, kus niisuguseid kokki toodetakse. Omaaegsed kodumajanduskoolid või peenemad peretütarde kursused olid ju ometi kohad, kus põlistatigi kodukultuuri, mille üle 30ndatel nii uhked oldi ning mida tänapäeval hardusega meenutatakse ning nendes koolides käinute vanu vihikuid otsitakse ning kokaraamatutena välja antakse.
Probleem ise aga algab teisest inimesest ja iseendast lugupidamisest. Inimesel, kellel pole vahet, mida ta teeb ja kuidas ta teeb ning mida temast arvatakse – just sellel pole vahet ka, mismoodi ta seda putru keedab. Seda ju koolis ei õpetatud, öeldi ainult, et niipalju soola ja nii mitu minutit keeta. Ja et kui kärsahaisu hakkab tulema, siis keera tuli kinni. Et igasugune toiduvalmistamine ja eine serveerimine on seotud külalislahkuse ja teenindamisega, peab inimeses, kes seda teeb, olema ka teatav annus positiivset alandlikkust – teenida ja teenindada, tahta pakkuda elamust. Ma muidugi ei lähe niikaugele, et massiüritustel ühiskatlast jagatav toit peaks pakkuma gurmee-elamust, ei, igal einel ja elamusel olgu oma koht ja oma hind, teisisõnu väärtus, mis kujuneb ka muude tegurite, mitte ainult menüüsse toidu taha kirjutatud numbri põhjal. Loomulikult ajab see, kui lugupidamatult on suhtutud toidusse, mille eest tagatipuks ka veel palju raha küsitakse, veel rohkem närvi. Aga mida aeg edasi, seda harvem seda õnneks kohtab, kokad, kes endast ja oma külalistest lugu peavad, on paljudes köökides oma sõna maksma pannud. Ja teisipidi – kliendid tahavad rohkem, oskavad rohkem nõuda, tunnevad ja teavad rohkem kogu maailma toidukultuurist ning protsess toimib mõlemat pidi. Suuresti on välistatud ka anonüümsus, sest et viimaks on Eestis ka sellest aru saadud, et panustada tasub kohalikule kliendile, kes homme või vähemalt aasta pärast tagasi võib tulla. Sellepärast ei mõista ma hukka ka teeäärseid einelaudu, kes friikaid ja burgereid müüvad – seni, kuni inimesed ei nõua muud ja seda ostavad, pole mõtet kõrtsi kui võib-olla küla ainsat tööandjat tuustida.
Presidendi nõunik Jaanus Rohumaa rääkis kord, et tema vanem tütar ei taha koolis süüa, ja et tippkokad võiksid koolides jutlustamas ja õpetamas käia, mida lastele pakkuda, et nad süüa tahaksid. Ka tippkokk Juha Rantanen, kes Eestis mitmeid restorane tööle lükanud, arvab, et koolist algab üldine toidukultuur. Ma lisaks siia, et ka suhtumine. Lasteaias või koolis näevad väikesed lapsed sageli esimest korda, et toidusse võib suhtuda lugupidamatult, ja ei maksa arvata, et see neile meelde ei jää. Muuseas, Jamie Oliver käis ju Inglismaal koolides ja vaatas, mida lapsed söövad. Vaatepilt oli suhteliselt õudne, ja mitte ainult koolis, vaid ka kodudes. Meil on see eelis, et enamikus kodudes siiski teatakse, et piim tuleb lehma seest ja viiner ei tähenda tänapäeval enamasti muud kui suuresti rasva ja soja.
Kuidas aga suhtuda toidusse, millesse tegijad pole lugupidavalt suhtunud? Kas söömata jätmine ja toidu üle ilkumine on põhjendatud? Ütlen ausalt, ma ei tea. Ei ole ju enam need ajad, kus sööme ükskõik mida ja ütleme, et hea, et sedagi on. Või et Aafrikas pole paljudel sedagi. Sest meil ju on! Aga arvustamine ja ilkumine? Arvustama kindlasti peab ja võib-olla isegi teravalt, sest kuidas tegijad muidu aru saaksid, et nad midagi valesti tegid. Näljased, päev läbi tantsu harjutanud mehed sõid ju ikkagi lõviosa ära, nii et katki pole justkui midagi. Inimene on omnivoor ja terve inimese seedetrakt tuleb natukese viletsa toiduga mängeldes toime. Alandusega on psüühikal palju raskem toime tulla. Irooniline on, et meeste tantsupeoga samal nädalavahetusel peeti ühes teises kohas toidukultuuri festivali. Ma arvan, et paha ei teinuks need kaks üritust ühendada, see, milline on toidukultuur rohujuure tasandil, sai meeste tantsupeo osalejatele hästi selgeks. Aga ilkumist selle toidu üle pean ma siiski äärmiselt ebamehelikuks ja ebainimlikuks. Mehelik oleks olnud minna koka juurde ja selgitust nõuda, mitte olukorraga leppida. Aga siin tuleb jälle vana vabandus käiku: nii odav ja pealegi 3000 inimesele…
kas see puder siis nii õudne oli, kui lõviosa ära söödi
lihtsalt mehed ei ole kodus harjunud putru sööma ja siis ilguvad
näeb pildil vilets välja küll, aga iga puder läheb nahka kui tal hea kaste ja lisand on
keset suve ilma igasuguse roheliseta on nadi küll
siis oleks jälle saanud ilkuda, et kes seda muru sööb
palju neid tublisid perenaisi on kes kodus meestele putru keedavad
hommikul visatakse mõni võileib hinge alla
õhtul mingi praad või supp
ja puder on unustatud toit
inimestel on jah erinevad toitumisharjumused
mina lapse lõpupeole keetsin ja küpsetasin ühte koma teist
ja nukker oli vaadata kui prügikasti olid rännanud mu soja kotletid, mida hoole ja armastusega valmistanud olin
Mind on eluaeg ärritanud Ameerika filmides toidusõjastseenid ja need teleturu ja kokandussaated, kus tomatist või paprikast lõigatakse paar viilu ja ülejäänud läheb prügikasti. Ja ärritab see nende lugupidamatus toidu vastu, mis heaoluühiskonnaga kaasa on tulnud. Meie koolides peetavad leivakuulikesesõjad on ikka köömes, lihtsalt lastepoolne piiride kompamine ja väike mäss, millest nad õige koduse ja koolipoolse kasvatuse abiga välja kasvavad. Meil ikka hoitakse õhtust allesjäänud toit järgmiseks päevaks alles, et hea koolist/töölt tulles kiiresti praekartult teha, mitte ei visata ära. Praeguse kriisi üks hea pool ongi võibolla selles, et inimesed peavad oma igapäevasesse leiba pisut kohusetundlikumalt suhtuma hakkama.
no kuulge
koolides eestis ei tehta ju ammu enam süüa vaid tuuakse mingitest nn riigipoolt tehtavatest suur sööklatest,see kui me 20 a tagasi koolis käisime ja mis sööke pakuti too aeg,Nüüd on luksus söök koolides
Kastmetes ja suppides on ikka liha mitte puljongil hõljuv rasv ja pekikamakad.Pudrud olid vastikult haisvad kleepuvad klimbid
Toidukultuur ei hakka ei koolist ega lasteaiast vaid ikka KODUST
kõik oleneb ikka sellest mis sulle ja kuidas kodus tehakse maast madalast.Mis siin ikka seletada vaadake kasvõi natuke poes ringi või kassa järjekorras seistes kellel miskit kärus on enamustel on poolfabrikaadid ja imikutele purgitoidud(mida sama hästi saab kodus valmis keeta värsketest köögiviljadest) isegi valmis tatrapuder ja makaronid kastmega ostetakse poest…salvestipurkidest
toitu ja leiba peab austama,selle kallal iriseda ja loopida on patt
Teie madam Reest suudate muidugi kõikjal oma mürgiste sõnavõttudega esineda.
Võiksite hoopis kriitilise pilguga peeglisse vaadata ja mõelda sellele, miks enamus eestlasi Hommikutervisiooni ajal kanalit vahetavad,kui teie eetrisse jõuate.
Jõudu Teile edaspidigi vingumiseks ja kritiseerimiseks.
Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Kiitus nendele vapratele kokkadele, kes selle väljakutse üldse vastu võtta julgesid, sest teatavasti oli nemad Lääne-Virumaal ainukesed.
Mind isiklikult pani see jutt siin mõtlema.. kas jutu kirjutaja oli ise seal kohapeal ning sõi ainult putru?
Minu teada tegid kokad nendele tantsijatele muud sööki ka ja need olid vägagi korralikud!
See et nende päevade jooksul 1 ainus söök untsu läks ei ole ju nii hull. Mõned muud firmad või asutused, kes oleksid selle enda õlule võtnud polekski hakkama saanud! Sest 3000 inimesele üheks kellaajaks süüa teha ei ole niisama lihtne.
Igatahes keegi pidi selle toidutegemise enda peale võtma ning järelikult oli ainus julge see, kes tegi seda sööki.
Pealegi on seal koolis väga head kokad ning mitmete saavutustega silma paistnud..
PS! Kui puder ei maitsenud, poleks pidanud seda sööma vaid lõunat ootama:)
toitu ja leiba peab austama!
Tore artikkel!
I cling on to listening in the direction of rumor speak about obtaining boundless internet dependent grant programs so i’ve been looking for near to for the best internet site to obtain one. Could you reveal to me please, especially where could i arrive around some?
F*ckin’ amazing issues here. I am very satisfied to see your post. Thank you a lot and i am taking a look ahead to contact you. Will you please drop me a mail?
I am really impressed with your writing skills as well as with the layout on your blog. Is this a paid subject or did you customize it your self? Either way stay up the nice quality writing, it’s uncommon to peer a nice weblog like this one these days..