Minu sõbrannad ütlesid, et ma peaksin kirjutama uurimuse teemal, kes maksab. Kes maksab siis, kui näiteks mees ja naine, kes pole omavahel paar, lähevad välja sööma või dringile, ja et mida kogu see keeruline tunnetuslike ja käitumislike seoste ahel peaks tähendama. 8. märtsil tähistatava rahvusvahelise naistepäeva valguses on see täitsa asjakohane teema.
Posts Tagged ‘Vesta Reest’
Kes maksab?
March 4th, 2010Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides
February 12th, 2010
Eelmisel nädalal lubasin rääkida loo, kuidas ma lambahakkliha tahtsin osta ja mis pärast sai. Ega see nüüd väga hea lugu ei olegi, kuigi olen seda suure menuga jutustanud enam-vähem kõigile, keda ma tunnen ja kes kuulata viitsib. Üks mu tuttav ütles, et see on natuke nagu anekdoot.
Lugu ise on järgmine. Ma olin kutsunud külalised ja lubanud neile teha lambahakklihaga cannellonit (ehk itaaliapärast pastarooga), ja kuna nad tahtsid just lambalihaga, oli võetud kohustus mõistagi suurem kui elu. » Read more: Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides
Normaalne ja ebanormaalne toit
February 5th, 2010
Hiljuti oli mul vaja kiiresti mett osta. Otsustasin teha selle hanke kodusest toidupoest, tuttavalt mesinikult oleks muidugi ka saanud, aga protsess oleks kauem aega võtnud. Aga minu kodune toidupood oli riiuleid ümber tõstnud ja ma ei leidnud mett üles. Otsisin ja otsisin, kuni leidsin kaks lõbusat müüjat riiulite vahel juttu ajamas ja küsisin nende käest. Elegantses eas müüjadaam lükkas prillid kindlamalt ninale ja ütles: “Mett on kahes kohas! Sealpool on need ökoloogilised meed ja sealpool on need normaalsed meed.”
Vaat kus lops. Jäin müüjale üllatunult otsa põrnitsema ja ta põrnitses vastu, kuni sai aru, et nii vist ei sobi päris öelda. Ta hakkas kohmetult naerma ja sõnas veel, et ei, need teised (öko) on ka normaalsed, aga ökoletis on vähem valikut ja kaup on kallim.
See juhtum on mind jupp aega kummitanud. » Read more: Normaalne ja ebanormaalne toit
Kas kokkavad mehed on paremad?
January 22nd, 2010
Olin hiljuti tunnistajaks huvitavale vestlusele, kus kaks sõbrannat – teatava elukogemusastmega, kuid kindlasti veel noorte hulka kuuluvat naist – arutasid, kas see, kui mees süüa teeb/oskab teha, teeb ta heaks meheks. Veel sada, isegi viiskümmend aastat tagasi oleks see tavaliste inimeste argipäevas olnud täiesti võimatu, eksisteerimatu teema. Mis mõttes, mees teeb süüa? Kindlasti mõni tegi, kui vajadus nõudis või tegemnine ise lihtsalt huvitas, aga tavaline, keskmine mees haris siiski põldu või keeras mutreid, tõi raha koju ning vaatas, kuidas lapsed kasvavad. Põhimõtteliselt oligi mehe ülesanne perekonnas soo jätkamise ja eluatsusallikate eest hoolt kanda. Tänapäeva naised ja mehed on selles suhtes palju keerulisemad isendid, et uus aeg on toonud uued soorollid, kohustused ja nõudmised. Lisaks neile põlistele soorollikohastele ülesannetele muidugi.
Sõbrannad ei jõudnudki üksmeelele. Üks ütles, et » Read more: Kas kokkavad mehed on paremad?
Mida sa täna süüa teed?
January 15th, 2010
Matton Images
Õigupoolest: “Mida ma täna süüa teen?” on vist umbes sama sage küsimus kui “Mis ma selga panen?” Meie peres arutatakse antud teemal iga päev. Absoluutselt iga päev. Mul oli kunagi kolleeg, kelle järgi sai kella õigeks panna, sest iga päev kell 13 helistas ta abikaasale ja küsis: “Mis me täna sööme?” Ja mu abikaasa räägib, kuidas tema vanaema naaber Juurdeveo uulitsa puumajas iga päev seinale kopsis ja hüüdis: “Mis pada täna keedab?”
Toidutares on vist üks vanimaid iga päev täiendust saavaid foorumiteemasid “Mida sa täna süüa teed”. Ega ma rohkem näiteid ei viitsigi otsida, et tõestada, kui oluline küsimus see on. Sellele küsimusele valesti vastamine võib kogu pere elu tuksi keerata.
Mind isiklikult ajab marru, kui sellele vastatakse “Ükskõik”. See, kes küsis, on sama nõutu kui enne küsimuse esitamist, isegi ehk kergelt puudutatud, et läks sellist tähtsat asja küsima, vastaspool aga keeldub igasugusest koostööst ega vaevu juurdlema, kas ta tahaks leivasuppi või praetud parti.
Mis teeb toidufoto heaks?
January 8th, 2010
Foto: zapxpxau
Hiljuti sain austava ülesande osaleda Toidutare.ee korraldatud toidufotovõistluse žürii töös. Kui Indrek helistas ja abi palus, olin rõõmuga nõus, sest viimased aastad on mu igapäevatöö olnud seotud väga paljuski just toidu ja sellest tehtavate fotodega nii kokaraamatute kui ka erinevate ajakirjade tarbeks. Voilá, hea võimalus – vaatame, kuidas ning mida need, kellele me neid raamatuid ja ajakirju teeme, ise teevad ja pildistavad ning milline siis on see foto, mis Toidutare.ee kasutaja arvates väärib konkursile saatmist.
Esimene märksõna, millele toidufoto peaks vastama, on isuäratav. Kuigi vene ajal tehti hulgaliselt piltideta kokaraamatuid (“Tuhat toitu veest” ja teised ajastule sobilikud üllitised), teame me tänapäeva konkurentsituhinas, et mida isuäratavam pilt, seda paremat minekut raamatult võib loota. Oluline on silmadega söömise efekt, kujutlusvõime peab panema suu vett jooksma ning kõht seepeale muidugi tühjaks minema. Meisterlikult tehes on seda efekti võimalik saavutada ka kirjasõnaga, kuid visuaalne kujutis on muidugi esimene ja lihtsaim tee.
Või kas on?
Sturm, wurst ja kürbis ehk pildikesi Viini tänavatelt
October 8th, 2009Austria pealinn Viin on hea puhkusekoht neile, kes armastavad teatrit, muuusikat ja kunsti, barokset keisririigi arhitektuuri. Ka toidusõbrale leidub seal üht ja teist, nii kohvikutes, kõrtsudes kui ka tänavatel.
Ma ei ole eriline tänaval- või püstijalusööja ja rämpstoitu ma ka väga ei armasta, näiteks Tallinna viinerikioskitesse, mida austet linnapea ise avamas käis, ei ole ma kunagi jalga tõstnud ega kavatse seda ka niipea teha, kui issand ikka mõistuse tervena hoiab. Aga võib-olla on asi selles, et ma ei taha süüa neid asju, mis meil tänavakioskites müüakse, sest see on odav ersats. Muuseas, üks sõber, kes tahtis Eestis hakata hotdogi äri ajama, tellis oma hotdogid Rootsist, seest need pidada kuidagi vorstimad olema kui siinsed.
Ent tagasi Viini. Viinis mul enamasti muret pole, et tänavatoitu ei tahaks. Kartulikroketid ja –viilud ning spiraalselt lõigatud ja frititud vigurkartulid ja küpsekastanid on päriselt ka head ja hõrgud, kuigi – ma möönan – et ilmselt mitte iga päev süües.
Frititud kartulid
Klassikaline Austria spetsialiteet » Read more: Sturm, wurst ja kürbis ehk pildikesi Viini tänavatelt
Miks mulle meeldib turul käia?
September 24th, 2009Kord suvel ostis abikaasa poest tomateid – tunnustatud kodumaise tomatikasvatustalu kraami. Tomatid olid kilekottidesse valmis pakitud, kleepsud talu nimega uhkesti peal. Koju jõudes asus ta tomatisalatit tegema. Ühelt tomatilt kleepsu ära tõmmates nägi ta, et kleepsu all oli inetu auk.
Tõenäosus, et auk tekkis sinna kleepsu alla PÄRAST kleepsu panekut, jääb. Aga rikutud ja küünilise ja Eesti ühiskonnas elanud inimestena kaldume me siiski arvama, et see oli seal ENNE olemas ja kleeps pandi sinna kohta sihilikult seda varjama. Säh sulle kooki moosiga!
Mitte et kahju majanduslikult suur oleks, aga vilets tunne on ikkagi, nagu alati, kui oled petta saanud. Kahju on antud juhul emotsionaalne ja tegelikult sügavalt inimeste sisemist moraali õõnestav.
Mulle pole palju vaja, et ma muutuksin tootja või viljeleja suhtes kahtlustatavaks, ja kui ta on mind ühekorra juba tõmmata üritanud, siis käin ma edaspidi, silmade põledes ringi ja uurin, milline vemp tal minu (tarbija) jaoks seekord varuks on. Aga olla pidevalt kahtlustavalt valvel on ausalt öeldes närvesööv ja tülikas hobi, vahel tahaks lihtsalt rahulikult olla ja kaupmeest/kasvatajat/tootjat usaldada. Eriti kodumaiseid, mille vähese toetuse eest avalikkust pidevalt noomitakse ja nöögitakse.
Ma muidugi ei taha kalduda liialdustesse ja öelda, et üks väike auk tomatis hävitas kogu mu usu kodumaiste põllumeeste aususesse, pigem paneb see juurdlema, miks taolisi meetmeid kasutatakse? Ta ju teab, et tarbija läheb koju, tõmbab kleepsu ära ja näeb selle all olevat plekki. Või ei tea? Sellisel juhul ei tee ta ilmselt panust ka pikaajalisele kliendi-tootja suhtele. Ja see teeb juba murelikuks.
Ja just see ongi põhjus, miks mulle » Read more: Miks mulle meeldib turul käia?
Lugu kahest linnast ja võileivast
September 9th, 2009Käisin kord New Orleansis, Ameerika Ühendriikide ühes lõunapoolseimas linnas, väga erilise ajaloo ja rahvastiku ja toidukultuuriga kohas. See seltskond, kes seal elab on segu hispaanlastest ja sakslastest ja prantslastest ja mustadest ja issand ise teab, kellest veel. Nad söövad saksapärast vorsti ja panevad seda oma lemmiku vorstijambalaya sisse ja haukavad kõrvale prantsuspärast valget, või ja küüslauguga röstitud saia. Veel armastavad nad seal vürtsikat mereannigumbot ja suuri kalkunivõileibu ja hiigelsuuri võileivatorte, mida nad » Read more: Lugu kahest linnast ja võileivast
