Austria pealinn Viin on hea puhkusekoht neile, kes armastavad teatrit, muuusikat ja kunsti, barokset keisririigi arhitektuuri. Ka toidusõbrale leidub seal üht ja teist, nii kohvikutes, kõrtsudes kui ka tänavatel.
Ma ei ole eriline tänaval- või püstijalusööja ja rämpstoitu ma ka väga ei armasta, näiteks Tallinna viinerikioskitesse, mida austet linnapea ise avamas käis, ei ole ma kunagi jalga tõstnud ega kavatse seda ka niipea teha, kui issand ikka mõistuse tervena hoiab. Aga võib-olla on asi selles, et ma ei taha süüa neid asju, mis meil tänavakioskites müüakse, sest see on odav ersats. Muuseas, üks sõber, kes tahtis Eestis hakata hotdogi äri ajama, tellis oma hotdogid Rootsist, seest need pidada kuidagi vorstimad olema kui siinsed.
Ent tagasi Viini. Viinis mul enamasti muret pole, et tänavatoitu ei tahaks. Kartulikroketid ja –viilud ning spiraalselt lõigatud ja frititud vigurkartulid ja küpsekastanid on päriselt ka head ja hõrgud, kuigi – ma möönan – et ilmselt mitte iga päev süües.
Frititud kartulid
Klassikaline Austria spetsialiteet bratwurst paneb terve linna lõhnama ja pikapeale ilmselt tüütab ka ära, aga muuseas nägin klassikalistes speckständle’ites wurstiga maiustamas ka soliidseid pintsaklipslastest kohalikke ärimehi – kiire ja toitev lõuna, kuigi kahjuks mitte eriti tervislik.
Klassikaline bratwurst
Viini puhul ei saa mööda kuklitest-leibadest-keerusaiadest ja magusatest küpsetistest, näiteks apfelstrudelist (õunastruudel) või topfenkolachist (kohupiimapirukas), mida samuti tänavalt osta saab.
Tänaval müüdavad küpsetised
Tegelikult saab tänavalt kõike: võileibu, täidisega semmeleid ja ciabattasid jne, sest enamik kohvikuid on vitriini tänavale avanud ja teinud panuse silmadega söömisele ja sellest koheselt tekkivale isule.
Eks vaadake ise!
Võileivad
Ma imestan enamasti selle üle, et kuidas osatakse sealkandis – ka Saksamaal, Prantsusmaal ja isegi Rootsis – toitu nii kaunisti kokku panna ja esitleda isegi kõige tavalisemat juustusaia nii, et isegi klaasi tagant ärritab värske leiva, või ja garneeringu lõhn sõõrmeid?
Ei saa mööda minna tänava veinibaaridest, kõnealune siin pildil näiteks otse Hoffburgi lossi, omaaegse Austra-Ungari keisririigi südame ja tänase Viini vanalinna ühe tõmbepunkti ees. See hämmastav elegants, millega Kesk-Euroopa vanad kultuurirahvad elurõõmu käsitlevad… mingit probleemi ei tehta tänaval ja isegi ennelõunal veinijoomisest, ega tunne ka keegi vajadust õilist jooki plasttopsi kallata, serviirung on ikka elegantsest oenoloogilisest klaasist, 1 EUR tuleb maksta panti. Viid klaasi letile, saad raha tagasi,. Kui ei vii, siis ei saa.
Kultuurne veiniserveerimine
Aga asja juurde.
Sügis on Viinis imeline aeg… Ajal, kui meie ilmateade lubab rahet, lund ja lörtsi, on seal sooja ikka veel 20 kraadi või üle selle ning elu ja melu tänavatel keeb meeletu hooga.
Tegelikult on Viinis toidusõbrale kõik aastaajad toredad, võin seda täie kindlusega väita, sest olen sinna mitmel-setmel puhul sattunud. Kevadel on karulauguhooaeg – kuulus Viini metsaalune lõhnab tuntavalt lauguselt ning usinad inimesed nopivad lehti. Kõik kohalikud kõrtsud ja heurigerid ehk veinimõisad pakuvad õlle- või veinkõrvaseks karulauguspetsialiteete: suppi, salatit, hautisi.
Tasub proovida.
Suvel on esirinnas muidugi viljad ja marjad: virsiku- ja aprikoosikoogid, vaarikate ja maasikatega magustoidud ja kastmed, aga ka erdbeerbool ehk maasikabool. Tänavad on täis kioskeid, kus müüakse marju ja vilju ja jooki. Samamoodi on rahvas tänavatel uue aasta paiku, mil erdbeeerbool on asendunud sekti ja glühweiniga, toitudest on esirinnas soojad road. Kui aastaid tagasi sügisel Viini sattusin, mõtlesin, et vaevalt sügisesel köögil midagi eriti üllatuslikku välja käia on: wurst ja knöödlid ja hapukapsas on ju igal aastaajal sama. Üllatusega avastasin, et suur staar on kõrvits: enamikus kohaliku orientatsiooniga toidukohtades on kõrvitsakuu või –nädal, mil sellest viljast tehtud igasugu imeasju, mitte ainult mitmes eri variandis kõrvitsasuppi (mida me siinmailgi juba tunneme).
Sestap olin väga rõõmus, kui elutee mind möödunud nädalavahetusel jälle ootamatult Viini lennutas! Sügis! Kõrvits! Ja igasugu muud viljad ning väga tore sügisene jook sturm, mis on käärima lastud viinamarjamahl ehk mitte veel vein aga mitte enam ka tavaline süütu mahlajook. Viinlased hoiatavad, et kõht võib pärast ootamatult käituda ja järgmine hommik raske olla, aga kui mõistlikkuse piires mekkida, ei juhtu suurt midagi. Maitse on… vähemalt minu jaoks, ehtviinlik.
Sturm ehk käärima lastud viinamarjamahl
Juba enne väljalendu otsustan, et seekord maitsen ma KÕIKE, mis mulle meeldib. Kuna ma toiduga eriline pirtsutaja pole (piisab, kui see on hästi tehtud), siis tegelikult sean endale ikkagi piiri: et toit, mida maitsen, oleks vähekenegi austriapärane. Et kebabi ja falafeleid ja naani saab ju mujal ka, aga ehtsat austriapärast wurstisalatit (kõrvitsaseemneõliga) või marillenkrapfenit – ehk aprikoosipontshikut peab siiski just Viinis maitsma. Ei saa unustada ka vorstitäidisega semmeleid, mida mida muuseas väga armastab Viini kuulsaim politseikoer komissar Rex.
Kott hotellis ning meel hea, siirdun reede lõuna paiku mööda Mariahilferstrasset all-linna poole, kui avastan, et Neubaugassel on tänavaturg. Poekesed ja kohvikukesed ja ka niisama üksiküritajad müüvad seal head ja paremat, antiikmööblist ja nõudest kuni glasuuriga kaetud kõrvitsaseemneteni, millest minu lemmikuks osutub muide šokolaadi-tšilli-kõrvitsaseemne kombinatsioon.
Glasuuritud kõrvitsaseemned
Vahvatest alkeemilistest anumatest saab endale tellida küll pirninapsi, küll viinamarjaseemneõli, küll veel erinevaid alkohoolseid ja mittealkohoolseid vedelikke (21481).
Vahvad napsid
Toidusõbra suurim lemmik, vähemalt minu oma küll, on aga toiduturg. Tänavalaadal siis vastavalt need kohad, kus midagi maitsvat müüakse. Ühe sellise juures kulub mul enamasti kaua aega, kuna ma pean uurima, kust, miks ja kuidas mingi hõrgutis valminud on, et ta ometi nii hea maitseb. Siitki leian härrased, kes müüvad poolkõva lambajuustu,
poolkõva lambajuust
seasinki, mägi- ja metskitsevorsti.
Mägi- ja metskitsevorst
Kuna härrased pakuvad oma tooteid ka maitsta, võib tegelikult niimoodi putka juurest putka juurde kaarutades kõhu täitsa ilma rahata täis saada.
Vesta juustu maitsmas
Kuigi viisakas klient ostab pärast põhjalikku maitsmist ikka ka midagi. Nii lahkun ka mina sinises kilekotis lambajuustu ja kitsevorstiga.
Loomulikult on tänavaturul nii punast kui ka heledat viinamarjasturmi, ¼ l maksab kas 1.50 või 2 EUR. Hästi eluline vaatepilt on üks sturmimüüja, kes muuhulgas müüb ka vanu Hugo Bossi pintsakuid. No umbes selliseid, millega on viinamarjaväljal töötatud. Kui korraks sajule läheb, katab ta kinni oma auto, aga pintsakuid mitte.
Sturmimüüja
Viimasel päeval enne kojulendu, viimast wursti ja viimast klaasitäit sturmi nautides satun naabriks kohalikest paarile, kes nokutavad mu poole peaga ja ütlevad “Mahlzeit!”. Minu nägemust mööda (nii Frau Mall Rebane, suur tänu talle, mulle ülikoolis õpetas) tähendab see “Head isu!”, ja kuna nemad midagi ei söö, siis naeratan kohmetult ja tänan. Aga ilmneb, et nii lihtne see lugu pole. Sturmi juues peab ütlema just “Mahlzeit”, aga mitte “Ein Prost!” ehk proosit, sest et tegu pole veel veiniga. Klaasi tuleb hoida vasakus käes. Sest et muidu peab see, kes valesti käitub, järgmise ringi välja tegema. See on igavesti kasulik teave, kui laua ääres istub veel paarkümmend janulist.
Minu toidupäeviku sissekanded jätkuvad hõrkude mereanniroogadega,
Mereanniroog
mis on küll tänavaäärsest kiirtoidukohast, kuid mis, nimesid nimetama, annavad silmad ette (nii serviirungi kui maitse poolest) nii mõnelegi kodumaisele valgelinalisele ja hõbelusikalisele. Austrial pole merepiiri, aga mereande on ometi igasuguseid. Meie inimesed pole ilmselt nii rikkad, et kiirtoiduna hiidkrevette või langusti süüa, aga teisest küljest ei peaks meie maaletoojad+kaupmehed tavalise kreveti eest ka hingehinda küsima, eksju? Mina eelistaksin, et meiegi tänavatoidukohtades müüdaks krevetikokteili imelise sidrunimahlast ja kvaliteetsest õlist ning ürtidest kastmega.
Krevetikokteil
Kui neid ei saa, ja langustisabad on ka liiga kallid,
Langustisabad
no ehk sobiks siis vähemasti variant, kus saiabatooni (või Eesti puhul mõnusa rukkileiva vahele) on keerutatud terve suur heeringafilee? Siin ei saa küll ühtegi komponenti meie inimesele kättesaamatuks pidada.
Heeringasaiad
Odavusest ja osavusest rääkides – selle peale mõtlesin oma Wieni-weekendil mitmeid kordi. Võtkem kasvõi kõrvits elik saksa keeli kürbis. Viini sõbrad viisid mu lõunat sööma kohalikku õllerestorani, kus oli menüü vahel koopiamasinaga ja halvastiloetava käekirjaga kirjutatud kõrvitsasesongi erimenüü. Et siis võtkem teadmiseks. Munahüüve kõrvitsaga. Kõrvitsaleib. Üks mu sõpradest tellib seda ja see osutub hiiglaslikuks, u 30 cm pikaks leivakääruks, millele on peale määritud võid, kõrvitsakeedust ning see kõik on kaetud juustuga ning ahjuks soojaks tehtud. Eri sorti pearoogi hakkab silma – grillitud liha kõrvitsalisandiga, aga ka grillitud kõrvits
Grillitud kõrvits
ning kõrvitsashnitsel, mis tehtud klassikalise wiener-schnitsli meetodil, ainult liha asemel on kõrvits ning paneeringus säravad kaunid krõbedad kõrvitsaseemned.
Kõrvitsašnitsel
Kuna ma reisi esimestel hetkedel otsustasin, et ma söön KÕIKE, mida ma tahan, ei hoidnud ma end tagasi ka oma ammuse salakire, wiener-shnitsli ning kartulisalati juures (mille ühe retsepti leiab ka minu raamatust “Tervis toidust”), aga mida ma ikkagi pole kusagil paremat saanud kui Austrias.
Kartulisalat
Also, meine damen und herren, traditsioonid ja kultuur on see, mis loeb. Mahlzeit!
Tekst ja fotod: Vesta Reest
