Toiduhuviline kasutaja arvustab Maria Zaštširinski, Roman Zaštšerinski, Igor Andrejevi värsket kokaraamatut “Vene köök”

Tuleb tunnistada, et ma pole eriti agar kokaraamatute kasutaja. Olen neid lehitsenud rohkem teistele kinkimise mõttega või siis otsinud isuäratavatelt piltidelt inspiratsiooni. Ma ei tee peaaegu mitte kunagi süüa retsepti järgi ja selline on siis ka tulemus – vahel suurepärane ja teinekord, pehmelt öeldes, tagasihoidlik. Kui pere ootab õnnestunud roa taasesitust, ei pruugi see samaviisi välja kukkuda, rääkimata sellest, et oskaksin oma retsepti täpselt edasi anda. Karta on, et inimesele, kel puudub söögitegemise kogemus, tundub jutt stiilis „pane silma järgi seda ja tunde järgi teist” lihtsalt mõnitamisena. Seetõttu olen rõõmus „Vene köögi” ilmumise üle, kus vanad tuttavad pelmeenid, pliinid, borš, seljanka, hapukurgid, seened jpt on kenasti raamatusse talletatud.

Meeleolukad fotod – viljapõld, sibulapeenar, valge kass ukse vahelt piilumas – viivad mõtted maaelu ja lihtsa söögi juurde ning peenutsemata serveeritud toidud retseptifotodel julgustavad ka algajat kätt proovima. Tuju läks päris heaks, kui kujutasin ette linnaprouasid pesadest kanamune korjamas (lk 28) ja tünnist kurke õngitsemas. Venepärasust rõhutavad kujundaja oskuslikult valitud pealkirjade kirjapilt ja raamatut läbiv rahvuslik ornament. Sisukas eessõna tuletab meelde, et vene kööki on aegade jooksul rikastanud paljud seal elavad rahvad Siberist Lõuna-Venemaani. Toidukultuurile on oma mõju avaldanud nii liht- kui ka härrasrahva kombed ning mitmekesisust lisanud võõramaalastelt laenatud ja mugandatud road, näiteks hiinlaste pelmeenid, prantslaste julienne, juudi vorschmack jne.

Kui olla kriitilisem, siis mulle jäi veidi segaseks raamatu sihtgrupp. Miks ühes kohas on nagu lapsele terve lõigu ulatuses kirjeldatud muna keetmist (lk 22), aga hiljem öeldakse, et maitsestada tuleb siis, kui „vein on redutseerunud” (lk 55)? Õpetajana olen häiritud, kui kästakse midagi teha, aga ei põhjendata, miks just nii ja mitte teisiti. Miks tuleb alatasa midagi nimelt „jooksva vee” all pesta? Miks tuleb sülti keeta just 10 tundi (lk 42)? Miks peab valgeid riisikaid 24 tundi leotama ja siis jälle „hoolega voolava vee all pesema” (lk 37)? Miks läheb angerja tarretamiseks vaja želatiini (lk 30)? Mine sa tea… Ma ei taha kõigele selle vastu vaielda, vaid ootaksin väikest õpetust, miks sellised toimingud on vajalikud. Leheküljel 34 on pealkiri „Vähesoolased kurgid, marineeritud ja soolaseened Maria moodi”, kuid soolaseente retsepti on Maria vist otsustanud enda teada jätta.

Mulle meeldib, kui autor raatsib ka natuke ennast avada ja retsepti kõrvale mõne nipi või muu seiga jutustab. „Söö hea tujuga!” aga ei ole selleks piisav. Näiteks seente praadimisel (lk 55) oleks oluline teada, millal siis need sibulad lisatakse? Kas kriteeriumiks on vedeliku haihtumine pannilt või pole see julienne’i puhul tähtis? Mõne roa juures poleks teinud paha väike taustakirjeldus. Näiteks arvasin teadvat, et vorschmak, mida tuntakse ka kui marssal Mannerheimi lemmikrooga, kuulub juudi kööki. Asja uurimisel selgus, et selle üle käib ka venekeelsetes foorumites elav diskussioon (ja juudi rahvusköögist on see tõepoolest tulnud).  Muide, kirillitsat meenutavas šriftis on sõna vorschmack raskesti loetav (lk 32).

Nuriseda võib ka mõningate piltide valiku üle. Olen nõus, et alati pole tõesti mõtet retseptis kirjeldatud toitu pildistada, kuid näiteks tšeburekid ja rummibaaba oleks küll väärinud pildile püüdmist. Mitte igaüks ei tea, kuidas need peavad välja nägema.

Väikesele torisemisele vaatamata on raamat tore ja mul tekkis huvi tuttavaid asju nüüd ka retsepti järgi valmistada. Üks huvitav kokkusattumus ka: teadmata selle raamatu kohta arvamuse kirjutamisest, helistas sõbratar, kes on muide väga vilunud leemekulbiliigutaja, ja kutsus külla omatehtud leiba sööma. Ütles, et ostis väga hea raamatu nimega „Vene köök” ja leidis suurepärase leivaretsepti. Leib oli tulnud välja väga hea vaatamata sellele, et ta ei leidnud Selverist linnasesiirupit ja asendas selle vahtrasiirupiga. Kuna valminud leib oli hele ja sarnanes rohkem peenleivale, tekkis küsimus, kas linnasesiirup teinuks leiva tumedamaks või andnuks teistsuguse maitse? Kusagil ju ometi linnasesiirupit müüakse? Ilmselt saab siis ka sellele küsimusele vastuse…Seega – pole siin mingit probleemi sihtgrupiga, raamat leiab ise oma lugeja.
Ühesõnaga, prošu ljubit i žalovat!

Irene Lill
TTÜ õppejõud

Raamatut Vene köök leiate raamatupoodidest ning internetipoest Raamat24

• Previous Entry: Kas kokkavad mehed on paremad?
• Next Entry: Normaalne ja ebanormaalne toit