Hiljuti sain austava ülesande osaleda Toidutare.ee korraldatud toidufotovõistluse žürii töös. Kui Indrek helistas ja abi palus, olin rõõmuga nõus, sest viimased aastad on mu igapäevatöö olnud seotud väga paljuski just toidu ja sellest tehtavate fotodega nii kokaraamatute kui ka erinevate ajakirjade tarbeks. Voilá, hea võimalus – vaatame, kuidas ning mida need, kellele me neid raamatuid ja ajakirju teeme, ise teevad ja pildistavad ning milline siis on see foto, mis Toidutare.ee kasutaja arvates väärib konkursile saatmist.
Esimene märksõna, millele toidufoto peaks vastama, on isuäratav. Kuigi vene ajal tehti hulgaliselt piltideta kokaraamatuid (“Tuhat toitu veest” ja teised ajastule sobilikud üllitised), teame me tänapäeva konkurentsituhinas, et mida isuäratavam pilt, seda paremat minekut raamatult võib loota. Oluline on silmadega söömise efekt, kujutlusvõime peab panema suu vett jooksma ning kõht seepeale muidugi tühjaks minema. Meisterlikult tehes on seda efekti võimalik saavutada ka kirjasõnaga, kuid visuaalne kujutis on muidugi esimene ja lihtsaim tee.
Või kas on?
Kõikvõimalike jagunemiste kõrval võib inimesed jagada kahte leeri ka toidusse suhtumise järgi: on sööjad ja on söögi tegijad. Esimesed tahavad, et toit oleks lihtne ja komponente vähe, teiste jaoks on olulisem katsetamine ja neid ei hirmuta retseptid, kus ridu rohkem kui viis ja mõni komponentidest kõlab esmapilgul täiesti võõrana. Just viimastele sobib ka Nigella Lawsoni eestikeelne kokaraamat.
Koduprouast staarkoka ideoloogia põhineb lihtsusel ja kiirusel, kuid raamat seda lähenemist sajaprotsendiliselt ei toeta. Seda esmaspilgul, kuid just esmamulje ju loeb. Kujutan juba ette kokanduskauget inimest, kes vaatab retsepte ja ehmatab ära, mida kõike tal nüüd vaja on. » Read more: Raamat nautijale, mitte jahukastme fännile
Mõni aeg tagasi rääkisin teile, kallid kuulajad ja lugejad, sellest kuidas minu väikeses peas hakkas tekkima mõte, et suure õunasaagi tõttu oleks vaja panna Eestis käima kodumaine kalvaadose ehk maakeelu ubinapuskari kääritamine ja valmistamine. Normandias juba aastasadu head napsu tegevad meistrid ei ole ju ainsad kel oskus seda talveõhtutel soojaks tegevat jooki luua. Võtsin kompanjonid punti ning hakkasime siis planeerima.
Nõndaks siis … plaanist hakata head ubinapuskarit valmistama on tänaseks saanud mõnus käimasolev tegevus. Hetkel käib etapp number kolm ehk siis kääritamine. Korjasime sõprade aiast kokku kõik sibulõunad ning lasime pressida kokku 200 liitrit head ja maitsvat õunamahla. Räägitakse, et õunade korjamisel on äärmiselt oluline eemaldada plekilised või mädased õunad ning suuremad rootsud, et vähendada metanooli sattumist jooki. Mina ausalt öeldes ei vaadanud õuntele väga teraselt otsa. Korjasime 50% õuntest maast ja ülejäänu raputasime otse puult.
Õunte valikus võib olla tõde plekkide eemaldamise vajaduses, kuna mädanik kiirendab käärimisprotsessi ning kiire käärimine vähendab siidri kvaliteeti, millest lõpuks kalvaadose destilleerime. Loomulikult on keeruline käia läbi umbes kaheksa hiiglaslikku kartulikotitäit õunu. Tegelikult ei ole õuntega vaja teha muud kui korjamisel kontrollida, et väga jubedaid ubinaid kampa ei satuks.
Parimad õunad on kalvaadose tegemiseks head sügisõunad – sügisjoonikud, sibulõunad – kõiksugused õunad, milles on rohkelt suhkruid, mis aitavad käärimisprotsessile kaasa.
Väga suure osa meie igapäevaselt tekitavast prügist moodustab just toiduainetega seotu – alates liigselt kokku ostetud toidukraamist kuni pakenditeni.
Tallinlased tekitavad aastas iga elaniku kohta 400 kg segaolmejäätmeid – see on laias laastus prügi, mida ladustame kraanikausi all olevasse prügikasti. Igal perenaisel tasub läbi mõelda, mis on see, mida sellesse prügikasti kõige rohkem satub ja seda teades on oma käitumist muutes võimalik tekitatava prügi mahtu oluliselt vähendada. Alljärgnevalt mõned näpunäited.
Austria pealinn Viin on hea puhkusekoht neile, kes armastavad teatrit, muuusikat ja kunsti, barokset keisririigi arhitektuuri. Ka toidusõbrale leidub seal üht ja teist, nii kohvikutes, kõrtsudes kui ka tänavatel.
Ma ei ole eriline tänaval- või püstijalusööja ja rämpstoitu ma ka väga ei armasta, näiteks Tallinna viinerikioskitesse, mida austet linnapea ise avamas käis, ei ole ma kunagi jalga tõstnud ega kavatse seda ka niipea teha, kui issand ikka mõistuse tervena hoiab. Aga võib-olla on asi selles, et ma ei taha süüa neid asju, mis meil tänavakioskites müüakse, sest see on odav ersats. Muuseas, üks sõber, kes tahtis Eestis hakata hotdogi äri ajama, tellis oma hotdogid Rootsist, seest need pidada kuidagi vorstimad olema kui siinsed.
Ent tagasi Viini. Viinis mul enamasti muret pole, et tänavatoitu ei tahaks. Kartulikroketid ja –viilud ning spiraalselt lõigatud ja frititud vigurkartulid ja küpsekastanid on päriselt ka head ja hõrgud, kuigi – ma möönan – et ilmselt mitte iga päev süües.
Kord suvel ostis abikaasa poest tomateid – tunnustatud kodumaise tomatikasvatustalu kraami. Tomatid olid kilekottidesse valmis pakitud, kleepsud talu nimega uhkesti peal. Koju jõudes asus ta tomatisalatit tegema. Ühelt tomatilt kleepsu ära tõmmates nägi ta, et kleepsu all oli inetu auk.
Tõenäosus, et auk tekkis sinna kleepsu alla PÄRAST kleepsu panekut, jääb. Aga rikutud ja küünilise ja Eesti ühiskonnas elanud inimestena kaldume me siiski arvama, et see oli seal ENNE olemas ja kleeps pandi sinna kohta sihilikult seda varjama. Säh sulle kooki moosiga!
Mitte et kahju majanduslikult suur oleks, aga vilets tunne on ikkagi, nagu alati, kui oled petta saanud. Kahju on antud juhul emotsionaalne ja tegelikult sügavalt inimeste sisemist moraali õõnestav.
Mulle pole palju vaja, et ma muutuksin tootja või viljeleja suhtes kahtlustatavaks, ja kui ta on mind ühekorra juba tõmmata üritanud, siis käin ma edaspidi, silmade põledes ringi ja uurin, milline vemp tal minu (tarbija) jaoks seekord varuks on. Aga olla pidevalt kahtlustavalt valvel on ausalt öeldes närvesööv ja tülikas hobi, vahel tahaks lihtsalt rahulikult olla ja kaupmeest/kasvatajat/tootjat usaldada. Eriti kodumaiseid, mille vähese toetuse eest avalikkust pidevalt noomitakse ja nöögitakse.
Ma muidugi ei taha kalduda liialdustesse ja öelda, et üks väike auk tomatis hävitas kogu mu usu kodumaiste põllumeeste aususesse, pigem paneb see juurdlema, miks taolisi meetmeid kasutatakse? Ta ju teab, et tarbija läheb koju, tõmbab kleepsu ära ja näeb selle all olevat plekki. Või ei tea? Sellisel juhul ei tee ta ilmselt panust ka pikaajalisele kliendi-tootja suhtele. Ja see teeb juba murelikuks.
Ühel kaunil päeval mööda Narva maanteed kesklinnast Pirita poole kimades hakkas mulle silma Tallinna Ülikooli hoonest linnapoole jääv maja ning nagu võluväel kadusin mälestustesse. Aastaks tekkis ma pakun 1987 ning lastekohvikus pakuti ahjuviinereid ja kõrge jalaga pokaalist head kartulisalatit.
Käisin kord New Orleansis, Ameerika Ühendriikide ühes lõunapoolseimas linnas, väga erilise ajaloo ja rahvastiku ja toidukultuuriga kohas. See seltskond, kes seal elab on segu hispaanlastest ja sakslastest ja prantslastest ja mustadest ja issand ise teab, kellest veel. Nad söövad saksapärast vorsti ja panevad seda oma lemmiku vorstijambalaya sisse ja haukavad kõrvale prantsuspärast valget, või ja küüslauguga röstitud saia. Veel armastavad nad seal vürtsikat mereannigumbot ja suuri kalkunivõileibu ja hiigelsuuri võileivatorte, mida nad » Read more: Lugu kahest linnast ja võileivast
Teise volüümina eelmises sissekandes alustatud agraarmajanduslikule mõttelennule, lisan siia väikese jutu oma järgmisest palavast entusiasmist, mille leidsin Peipsil kala püüdemas käies. Nimelt roogade suitsutamine – kalade, lihade, juurviljade suitsutamine.
Praktiliselt igaüks meist suudab endale ehitada ahju, kus kõike paremat omale valmistada. Nagu te juba olete aru saanud, meeldib mulle oma käega tehtud asjad. Tulgu nad siis lollakama välimuse ja kergelt kehvema mekiga, siiski oma tehtud.
