Hiljuti oli mul vaja kiiresti mett osta. Otsustasin teha selle hanke kodusest toidupoest, tuttavalt mesinikult oleks muidugi ka saanud, aga protsess oleks kauem aega võtnud. Aga minu kodune toidupood oli riiuleid ümber tõstnud ja ma ei leidnud mett üles. Otsisin ja otsisin, kuni leidsin kaks lõbusat müüjat riiulite vahel juttu ajamas ja küsisin nende käest. Elegantses eas müüjadaam lükkas prillid kindlamalt ninale ja ütles: “Mett on kahes kohas! Sealpool on need ökoloogilised meed ja sealpool on need normaalsed meed.”

Vaat kus lops. Jäin müüjale üllatunult otsa põrnitsema ja ta põrnitses vastu, kuni sai aru, et nii vist ei sobi päris öelda. Ta hakkas kohmetult naerma ja sõnas veel, et ei, need teised (öko) on ka normaalsed, aga ökoletis on vähem valikut ja kaup on kallim.

See juhtum on mind jupp aega kummitanud. Oma igapöevatöös kirjutan ma kogu aeg palju artikleid toidust, ja alles hiljuti hakkasin märkama, et ka ma ise kasutan termineid “traditsioonilisel viisl kasvatatud” või “tavapäraselt toodetud” selle toidu kohta, mis tegelikult kasvatatud just vastupidi – kunstlikke väetisi ja sööta ja kasvu soodustavaid aineid kasutades, samas, kui puhtalt ja ökoloogiliselt viljeldud toit oleks justkui midagi ebatraditsioonilist ja uut.
Millal see juhtus, tahaks ma küsida, et me hakkasime väetisi ja taimekaitsemürke ja kasvuhormoone normaalseks pidama, ökoloogilist ja puhast aga ebanormaalseks? Ja mis klikk käis meie ala- ja ühisteadvuses, et selline tähenduste nihkumine oli võimalik?

Ja see pole ainult Eestis nii, see on igal pool tööstuslikult arenenud maades, kus kurjad kapitalistid tahavad igalt mahapandud taimelt saada maksimaalselt palju ja täiuslikku saaki, mida ei tohi närida ükski röövik. Säästlik ja mahepõllumajandus tähendab aga enamat kui vaid põllu väetamata/mürgitamata jätmine.
Kui 1990. aastate keskel hakkasid poodi ilmuma üksikud mahekaubad – Saida kohupiim ja muud piimatooted olid üks esimesi, mida ma mäletan ka jaekaubandusest, tasapisi ilmus ka muid tooteid, lihaga oli kõige raskem, sest et maheliha ei ole mahe, kui loomad ei ole oma lõppu leidnud mahetapamajas… Tegelikkuses nõutakse tänapäeval mahemärki kandvalt tootelt teatud nõuetele vastamist lisaks kasvatamisele/tootmisele ka transpordi ja pakendamise osas. Tinglikult võttes tuleks siis kõik mahekraam poodi hobesega vedada, aga kui hobene linnatänaval auto hetgaasi sisse hingab, siis pole tema enda eluviis ju enam sugugi mahe…? Ja vaakumpakenditesse, nii nagu mahedat tallehakkliha või muid lihatükke pakendatakse, vist ei tohiks mahetoitu tegelikult pakendada?

Ma olen rääkinud mitmete toidutootjatega – jäätise-, ja piima- ja kommitootjatega – mitmed ütlevad, et nende kaup ise oleks täitsa mahe ja öko, aga näiteks moositootjad, nemad panevad oma toodetesse konservante ja lõhna- ja maitsetugevdajaid, mis pole öko, seega ei ole ka jogurt või jäätis, kus nimetet moosi kasutatud, mahetoode.
Meega on lugu samuti suhteliselt keeruline ja kummaline – ega sa ju mesilinnukesi käskida saa, et nad lendaksid ainult sinna heinamaa pääle, kus pole kasutatud mingit mittelooduslikku ainet… Piisab sellestki, kui mesimumm leiab odrapõllu äärest mesikapõõsa ja seal maiustab, odrapõllu pääl on aga käinud mürgiauto… Järelikult on see “normaalne” mesi!

Nali naljaks, aga mu tegelik tänane arutlusteema on siiski kuvandite ja tähendusväljade muutus – viimase kuuekümne aastaga on pühitud põrmu traditsiooniline põllupidamine ja karjakasvatus ning normaalseks muutunud see, kui lehmad lüpsavad kaks korda rohkem piima, kanad munevad kaks korda rohkem ning kasvavad nii suureks, et neist on mõtet suppi keeta, kaks korda kiiremini.

Kopenhageni ülikooli toduteaduse professor Claus Meyer näitas äsja Tallinnas toimunud konverentsil “Tuleviku toit” oma ettekandes hirmuäratavalt muljetavaldavaid maatrikseid, kuidas tööstuslik liha-, piima- ja munatoodang on viimase kümne aastaga kasvanud. Kes viitsib surfata, võib üles otsida ka dokfilmi “Food Inc.”, kus kõnekalt näidatakse, kuidas mais ja sellega tehtavad mutantsed imeteod on aidanud toidutootmist kasvatada. Säärane tootmine teeb toidu odavaks, tööjõudu, maad, toitu – kõike kulub ju minimaalselt, kui lehmake on aastaringselt päevad läbi laudas kinni, sööb heinatabletti ja maisikapsleid ning pipetist süstib masin talle vahel veeni ka veidi puhast vett. Õhtul tuleb aga lüpsja ehk uusima tehnoloogia järgi valmistatud lüpsimasin, lüpsab lehmaisiku number 67778 ja tema õdede udarad tühjas ning ennäe, jogurt voolabki purki.

Millal see juhtus, et me seda normaalseks hakkasime pidama?
Eks ikka siis, kui me sel moel tehtud sööki sõime, ning alternatiive kas polnud või olid need väga kallid.
Tänapäeval on enamiku lääne-eurooplaste probleemiks ülekaalulisus. Ameeriklastest rääkimata. Meie siin ei ole nii ülekaalulised kui meie sõbrad soomlased, samas aga johtub just ülekaalulisusest palju haigusi, mis eestlastel rohkelt esindatud: südameveresoonkonna tõved näiteks. Kui nüüd järele mõelda, siis on üks süü selles kindlasti ka kasvuhormoone täispumbatud toidul. Ma ei ütle, et see on ülekaalulise ainus põhjus, kindlasti mitte. Aga suhteliselt vähetuntud on fakt, et maitsetugevdaja naatriumglutamaat (E 621) mida kasutatakse vist ebnamikus “normaalses” soolases toidus: puljongikuubikutes, vorstides, sinkides, valmiskastmetes ja ketshupites (tegelikkuses toimib see maitseretseptorite avajana) – omab ka kaalu kasvatavat mõju.

Kui hakata uurima aineid, mis sisalduvad iga nn normaalse toidu koostises olevate tähe ja numbrikombinatsioonide taga, siis kaob igasugune tahtmine seda normaalseks pidada. Kui ma õhtul emale helistan ja küsin, mis ta süüa tegi, siis ütleb ta ausalt, et mulgi putru või kartulit-porgandit ja ahjuliha – ei mingit E 621, mis retseptorid avaks. Vaat see on minu meelest normaalne toit.

Aga ega lood ei muutu, kui tarbija, sina ja mina ja meie kõik, paremat toitu ei nõua ega kujunda välja oma väärtushinnangute süsteemi, sellist, kus kaupmees/tootja oleks kohustatud selleks, et oma usaldusväärsust hoida, alati kvaliteetset ja puhast ja normaalset toitu müüma.

Burgundias veinireisil käies sattusime ka Domaine de la Romanée Conti (mis on Burgundias vanim, suurimate traditsioonidega ja ka kalleimaid veine tootev mõis) veiniaedadesse, kus ühte väikest põldu siiamaani vaid hobestega haritakse – tehakse neid töid, mida inimene teha ei saa. Mehhaniseeritud riistad rikuksid väärtuslikku pinnast, millest Pinot Noir’d ja Chardonnayd oma peamise iseloomuliku ja paljumaksva maitse omandavad ning omanik ei saaks seda enam müüa säärase hinna eest. Aga odavamalt pole mõtet, sest see pole ju enam see vein. Ja keegi ei tihka seda veini ebanormaalseks pidada.

Nädala pärast aga räägin teile loo, kuidas ma ühes suures Tallinna poes lambahakkliha tahtsin osta ja mis edasi juhtus:)

• Previous Entry: Raamatuarvustus: “Vene köök”
• Next Entry: Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides