Olen võtnud mitu aega hoogu, et sellest kirjutada, mida inimmeel ja –keha paastu ajal kogeb, aga pole nende kaemuste kirjeldamine nii lihtne ühtigi. Liiatigi, kui paast ise kipub kergelt minema. Kui ma kolm aastat tagasi paastutoitude raamatu kirjutasin, tundus see kuidagi lihtne tegevus ja mu oma käsitlus kogu asjast ka märksa üheülbalisem, ent igal juhul väga maitsev. (Tervis toidust, Ajakirjade Kirjastus 2007.) Vahepealsed aastad on mingis mõttes disitsiplineerinud, toonud uusi olukordi ja uusi väljakutseid. Tegelikult, kogesin just hiljuti, on iga paastu algus kui esimene ja iga lihavõtte-eelne kannatuseaeg on samuti isemoodi – inimene ju muutub ja kaks korda samasse jõkke astuda ei saa.

Olen senini üldiselt kogenud seda, et mõni aasta on lihalisest toidust loobumine lihtne ja teine aasta jälle väga keeruline. Mõni aasta saabub kusagil keskel surnud punkt, mida kõige paremini sobib kirjeldama lause: kõht on kohutavalt tühi, aga maailmas pole ühtegi toitu, mida süüa tahaks. Tahtmine on paastu ajal muidugi tervikuna iseküsimus, aga selle juurde jõuan veidi hiljem.

Surnud punkt on mingis mõttes nagu paastuaja kulminatsioon, see hetk, kui pendel peatub ja tundub, et enam ei jaksa. Aga mida? Otsida igapäevasele toidulauale lahendusi, mis ei oleks a) lihast, b) ühekülgsed, c) liiga kallid, d) tüütuks muutunud. Pigem ei jaksa igapäevarutu ja kohustuste kõrvalt lakkamatult mõelda, et mis see tänane imetegu siis olla võiks, millega iseennast ja kaaskondseid üllatada, nii et eine oleks tulvil tervislikkust ja kasulikkust ja maitseks ka veel hea. Selle punkti läbielamine ise on tegelikult vabastav kogemus – ma küsin endalt selles olukorras enamasti: “Miks ma seda teen? Miks ma pean seda paastu, kui see on nii pagana tüütu?” Vastus on: sellepärast, et ma võin ja saan – lubada endale seda luksust. Et mul on võimalus 7 nädalaks muuta põhjalikult oma eluviisi. Menüü piiratus on distsiplineeriv mitmes mõttes, aga üsna hästi aitab see paika panna selle, mis on oluline. Näiteks tahtmised. Religioossel paastul on eesmärk loobuda kõigest meeleheast, sellest, mida inimene tahab ja ihkab ja mis talle naudingut pakub – et mõtted oleksid selged, kui kannatatakse koos oma päästjaga.

Oma tahtmistest üle olla on sageli üsna kasulik omadus ning naudingud muutuvad ju ainult nauditavamateks, kui neid harvem jagatakse. Kui ma iga päev tiramisut või crème caramel’i sööksin, ei tahaks ma neid ju varsti enam üldse. Aga kuna ma söön neid üks kord aastas (mõni aasta ei söö üldse), siis maitsevad need mulle sel nautimise hetkel väga. Naiivne näide, aga töötab hästi. Sama asi on veini ja shampanjaga ning tegelikult enamike lihalike naudingutega. Aga kuidas on vaimsete rõõmudega? Sama lugu ju. Raamat kui selline on muutunud suhteliselt harvade inimeste sõbraks, hiljuti tuvastati, et 50% ülikooli esmakursuslastest ei saa aru kirjutatud teksti tähendusest. Aga kui lugemise nauding ära keelata, võib-olla siis inimesed tahaksid lugeda? Ei tea, aga ma loodan, et mõttekäik on selge: enesele millegi keelamine tähendab tegelikult ensesele millegi lubamist.

Tänavu on paast kulgenud nii kiirelt ja kergelt, et pole nagu õieti arugi saanud. Palju retsepte on veel läbi tegemata ja tõenäoliselt selleks aastaks jääbki, sest varsti ilmselt hakkab ikkagi kevad, mis toob kaasa oma külluse ja aastaajale sobilikud retseptid. Kui paastuaeg möödub kiirelt ja kergelt, on vaimne kirgastumine muidugi tagasihoidlikum, piina on vähem ja ka areng jääb väheseks, kui parafraseerida Gunnar Aarmat, kelle sõnul inimene areneb ainult kannatades. Ma ei arva, et see päris nii siiski on – moodne aeg palub piisavalt võimalusi kannatamiseks ja kirgastumiseks: kasvõi näiteks kehtivate lumeolude tõttu, mis absoluutselt ei näi 20. märtsil algava kevade ees aukartust tundvat.

Varakevadise paastu üks ihulisi eesmärke on muuta see kevadine aeg organismile kergemaks, puhastuda ning seeläbi olla vähem vastuvõtlikum viirustele ja külmetustele, üldse rõõmsam ja tugevam. Seda funktsiooni kaunviljadest ning erinevatest  teratoodetest toitumine muidugi täidab ja kui vahel veel kapsast ja baklazhaani ka antakse, ei olegi see paastumenüü nii vaene. Muudele kasulikele omadustele lisaks õpetab see paljude vähekasutatud või senitundmatute toiduainetega ümber käima, neid austama ja maitsvalt valmistama. Uskumatu, kui paljud inimesed ei ole näiteks midagi kuulnud kikerhernestest või mis veel imelikum: läätsedest. Daamid ja härrad, mul on teile hea meel teatada, et läätsi müüakse meie kaubanduses väga mitut sorti: punaseid, rohelisi, pruune, musti beluga läätsi… Ubade erakordselt värvikas maailm on samuti maitsmist väärt. Nii et kui keegi mu käest küsib: “Miks sa paastu pead, mingi usklik oled vä?” siis enamasti nad ei aimagi, et ma vastan: jah olen jah, ma usun iseendasse ja inimmeele ning –keha lakkamatusse arengusse.

Väga maitsev läätsesalat

• 200 g beluga läätsi
• 8 dl köögiviljapuljongit
• 1 sibul
• 3 küüslauguküünt
• kurki
• tomatit
• pool punast sibulat
• artishokke õlis (aga võib ka nendeta)
• sidrunimahla
• õli
• värsket peterselli

Haki sibul ja küüslauk, kuumuta pannil natukeses õlis ning kalla seejärel potipõhja. Lisa ka läätsed ning kalla üle puljongiga, keeda tasasel tulel tunnike, kuni läätsed on pehmed ja vedeliku endasse tõmmanud.

Lase seista, kuni läätsed jahtuvad.

Haki kurk ja tomat ning artishokid meelepärasteks tükkideks, sibulast lõika õhukesed rõngad või haki väikesteks kuubikuteks.

Kalla läätsed kaussi, lisa köögiviljad ning tee kas artishokkide peal olnud või kvaliteetsest oliiviõlist kaste, vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Külva üle värske peterselliga

• Previous Entry: Kes maksab?
• Next Entry: Lugemisaasta kokaraamatud