Foto: zapxpxau
Hiljuti sain austava ülesande osaleda Toidutare.ee korraldatud toidufotovõistluse žürii töös. Kui Indrek helistas ja abi palus, olin rõõmuga nõus, sest viimased aastad on mu igapäevatöö olnud seotud väga paljuski just toidu ja sellest tehtavate fotodega nii kokaraamatute kui ka erinevate ajakirjade tarbeks. Voilá, hea võimalus – vaatame, kuidas ning mida need, kellele me neid raamatuid ja ajakirju teeme, ise teevad ja pildistavad ning milline siis on see foto, mis Toidutare.ee kasutaja arvates väärib konkursile saatmist.
Esimene märksõna, millele toidufoto peaks vastama, on isuäratav. Kuigi vene ajal tehti hulgaliselt piltideta kokaraamatuid (“Tuhat toitu veest” ja teised ajastule sobilikud üllitised), teame me tänapäeva konkurentsituhinas, et mida isuäratavam pilt, seda paremat minekut raamatult võib loota. Oluline on silmadega söömise efekt, kujutlusvõime peab panema suu vett jooksma ning kõht seepeale muidugi tühjaks minema. Meisterlikult tehes on seda efekti võimalik saavutada ka kirjasõnaga, kuid visuaalne kujutis on muidugi esimene ja lihtsaim tee.
Või kas on?
Konkursile oli saadetud hulgaliselt fotosid, mis selles mõttes polnud toidufotod, et fotoga ei olnud ekstra vaeva nähtud, kogu energia oli panustatud toitu. Kassipäised koogid ja kirjud võileivatordid ja muud imeteod, mis, ma olen kindel, nägid ehtsas elus täitsa kabedad välja. Pildi peal oli tulemus mõnel juhul üpris õnnetu, kohati lausa kurb.
Toidufoto, mis toimib maitsemeelte äratajana (parimal juhul ka ärritajana) ja toidust tehtud foto on kaks hoopis ise asja. Lihtsalt kenasti välja kukkunud taldrikutäiest maksakastmest või võieivatordist klõpsatud pilt võib õnnestuda, aga ei pruugi. Õnnestunud toidufoto puhul mängivad lisaks õigele valgustusele ja fototehnikale ja fotograafi meisterlikkusele ning pildistatavale toidule ja selle stilistikale rolli tuhat muud pisiasja. Ma olen ise kogenud mitu korda, kuidas foto lihtsalt ei tööta, kuigi idee on hea ja stilistika meisterlik ning toit ka ise superkaunis, teisel juhul ideed õieti polegi, aga pilt kukub välja missugune.
Foto: laurien
Lihtsus, ehedus ja siirus – joonistusid välja järgmised märksõnad. Kui toit on ise kaunis, selgete värvide ja vormidega ning ideaaljuhul annab märku ka sellest, millest ta tehtud on, pole vaja seda ju teab mis ime moel kaunistada. Lugesin hiljuti Briti koka ja restoraniärimehe Marco Pierre White’i seisukohta, et liigselt ilustatud toit annab märku sellest, et kokal on vaja peita oma vigu. Haa. Muidugi, toidupildistaja suurim sõber magustoidu puhul on muuseas tuhksuhkur, kui koogil on kõrbenud ääred ja ebatasased servad ja ebaühtlane pind… laskem aga suhkrul lennata.
Marco Pierre White’i enda toitudega kokaraamatud on muidugi lihtsus ja puhtus ise, ja ma tõesti usun neid pilte vaadates, et need on vägagi söödavad, ja just sellistena, nagu need on pildistatud.
Muuseas, veel kümmekond aastat tagasi oli kogu maailmas levinud selline toidupildikunst, kus kanad lakiti ja limpsiti võimalikult läikivaks, garneeringuks puistati mittesöödavaid litreid ja muud bisaarset, kui vaja, pihustati porgandid või peedid kasvõi aerosoolvärviga üle, et oleks ikka läikiv. Ma ei tea, kes oli see tark inimene, kes kogu selles kunstlikkuse maailmas tuli selle peale, et tegu pole ju muu kui inimeste petmisega. Kodus ei tule roog kaugeltki selline välja, tubli toidutegija aga ei saa aru, kus ta vea tegi – kandis kauni raamatu koju, varus ained, kuumutas panni ja tegi kõik just nii kui kästud. Aga pilti järgi teha ei õnnestunud. Kui ma noor kokaraamatutoimetaja olin, rõhutasid kogenumad köögikalad kogu aeg, et vähe sellest, et retsept peab välja tulema, toit peab pildil olema laias laastus selline nagu ta päriselt välja kukub. Hiilgav! Muidugi võib stilistika huvides sinna-tänna mõne ebavajaliku kaunistusliku detaili panna, kuid põhimõtteliselt pole seda vaja. Või kui on, siis mitte palju. Toiduga ei mängita. Ja just see on nende kodus tehtud ja ilma suurema stilistikata pildile pandud toitude kindel eelis – nad kõlbavad süüa, see on vaatamata viletsale fototehnikale ja ülepingutatud stilistikale selgelt näha. Nad on täpselt nii söödavad, nagu nende autori kokakunst võimaldab, aga mitte mingil juhul ei ole need pildi huvides pooltooreks jäetud või üleküpsetatud või issand ise teab veel, mil moel menetletud.
Kui piisavalt palju erinevaid toidupilte vaadata, saab sellest muidugi aru, mis kõlbab süüa, mis vastab retseptile, mis on lihtsalt lahe illustratsioonina aga retseptipildina ei tööta.
Kui piisavalt palju ja erinevaid toidupilte vaadata, saab aru ka sellest, et kõiki toite pole vaja pildistada, sest nad lihtsalt ei ole fotogeenilised. Vorst ei ole näiteks eriti pildistatav, ta jääb ebamääraselt roosa ja kujutu ehk inetu. Aga seegi võib teenida eesmärki ja õiges kontekstis isuäratav välja näha. Tegelikult ei meeldi enamikule toidupiltnikele eriti punast liha pildistada. Seal on alatii oht, et ta jääb liiga punane või liiga hall. Enamik vormiroogi pole fotograafide sõbrad – sest nad on ebamäärased ja ebakonkreetse vormi, pinna ja struktuuriga. Eesti rahva suured sõbrad võileivatordid kuuluvad sinna seltsi: et saada saia-leiva ja majoneesikatte vahelt kätte värvilisi täidisekihte, on vaja profitehnikat ja Kristjan Lepa või Jaan Heinmaa oskusi.
Foto: kunaq
Aga siis on toidupiltide juures veel üks aspekt: mida vuntsitumad ja stiliseeritumad nad on, seda kiiremini nad aeguvad. Lihtsus mõjub stiilselt ja klassikaliselt ka aastaid hiljem, samas kui pingutus iga hinna eest kunsti teha jääb enamasti oma aja lapseks. Kui vaadata 16.-17. sajandi Madalmaade maalikunstnike kauneid kujutusi toidust, siis näeb, et külluslikud kompositsioonid on ülimalt meisterlikult kokku pandud – detailiderohkus toetab tervikut, mitte ei lõhu seda. Selgesti on aru saada, mis on mis. Ja neid maale oleme meeleldi nõus ikka ja jälle vaatama.
Sageli pole selleks, et head toidupilti jäädvustada, vaja rohkemat kui kaunis krõbe pind või ilusa kujuga köögivili. Toit peab alati olema fookuses, aga mitte võrdsel positsioonil tagaplaanilt paistva raamaturiiuli või tühjaks söödud süldikausiga. Kui need otsustatakse kaadrisse jätta, tuleb nad oskuslikult kompositsiooni heaks tööle panna.
Niisiis, selle jutu märksõnad kokku võttes: minule meeldivad fotod, mis on lihtsad, näitavad toitu selle tõepärases maitsvuses ning ei ole detailimüraga ülekülvatud. Nad tekitavad isu seda toitu järele proovida isegi sel juhul, kui pildistatav toit ei ole vormiliselt kõige paremini õnnestunud. Maitse kompenseerib vajakajäämise vormis, olen selles kindel. Äsjalõppenud konkursil oli paarkümmend sellist pilti kindlasti esindatud.
Vesta Reest
Väga huvitav teema. Siit aga küsimus – kas ilma profifotokata on üldse võimalik teha head toidupilti?
Ikka on:)
Proffe on vaja raamatu- ja ajakirjapiltide jaks, mda trükitakse ja mis peavad ka suurendatult, kadreeritult jne teravad ja säravad välja nägema. Aga harjutamist võib ju alustada lihtsatest ilusatest asjadest: tomatisupp, kõrvitsasupp: selgete värvide ja vormidega konkreetsed asjad. Taldrik peaks olema kindlasti valge, sellelt peegeldub valgus kõige paremini ja toit näeb sellel kõige parem välja. Näiteks äsjasel konkursil oli üks supifoto, mis oli iseenesest väga OK, aga taldrik rikkus pildi ära.
Võileivatorti on väga raske pildistada. Ilma õige valgustamise ja teravustamiseta jääks see pilt http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=8825 päris kole:)
Kui aknast tuleb korralik loomulik valgus, on võimalik ka taskukaameraga ilusat pilti saada. Vältimatu liigutus on siis muidugi kaamera sisseehitatud välk välja lülitada.