Kord suvel ostis abikaasa poest tomateid – tunnustatud kodumaise tomatikasvatustalu kraami. Tomatid olid kilekottidesse valmis pakitud, kleepsud talu nimega uhkesti peal. Koju jõudes asus ta tomatisalatit tegema. Ühelt tomatilt kleepsu ära tõmmates nägi ta, et kleepsu all oli inetu auk.

Tõenäosus, et auk tekkis sinna kleepsu alla PÄRAST kleepsu panekut, jääb. Aga rikutud ja küünilise ja Eesti ühiskonnas elanud inimestena kaldume me siiski arvama, et see oli seal ENNE olemas ja kleeps pandi sinna kohta sihilikult seda varjama. Säh sulle kooki moosiga!
Mitte et kahju majanduslikult suur oleks, aga vilets tunne on ikkagi, nagu alati, kui oled petta saanud. Kahju on antud juhul emotsionaalne ja tegelikult sügavalt inimeste sisemist moraali õõnestav.

Mulle pole palju vaja, et ma muutuksin tootja või viljeleja suhtes kahtlustatavaks, ja kui ta on mind ühekorra juba tõmmata üritanud, siis käin ma edaspidi, silmade põledes ringi ja uurin, milline vemp tal minu (tarbija) jaoks seekord varuks on. Aga olla pidevalt kahtlustavalt valvel on ausalt öeldes närvesööv ja tülikas hobi, vahel tahaks lihtsalt rahulikult olla ja kaupmeest/kasvatajat/tootjat usaldada. Eriti kodumaiseid, mille vähese toetuse eest avalikkust pidevalt noomitakse ja nöögitakse.

Ma muidugi ei taha kalduda liialdustesse ja öelda, et üks väike auk tomatis hävitas kogu mu usu kodumaiste põllumeeste aususesse, pigem paneb see juurdlema, miks taolisi meetmeid kasutatakse? Ta ju teab, et tarbija läheb koju, tõmbab kleepsu ära ja näeb selle all olevat plekki. Või ei tea? Sellisel juhul ei tee ta ilmselt panust ka pikaajalisele kliendi-tootja suhtele. Ja see teeb juba murelikuks.

Ja just see ongi põhjus, miks mulle väga meeldib toidukaupu, just põllu- ja aiasaadusi turult osta. Sest sealt saab valida. Kohe Eestiski linale tulevas filmis “Julie ja Julia” ütleb Julia Child sisemonoloogis, et ta on ainuke ameeriklane Pariisis, kellele meeldib ilmselt rohkem toitu kui riideid shopata. Ma mõistan teda hingepõhjani, sest just see tunnen valdab mind, kui ma satun hästivarustatud turule, kus lisaks lõhnadele ja maitsetele ja heale valikule on veel üks boonus: silmast silma side, heal juhul kasvatajaga/tootjaga/püüdjaga (kusagil muu maailma kalaturul näiteks). Isegi sellisel juhul, kui müügitööd teeb keegi palgatu, on võimalus kaupa ikkagi lähedalt vaadata ja nuusutada ja välistada anonüümne valmispakitult ja kilekotis ostmine. See on üks põhjus, miks mulle turg meeldib.

Teine põhjus on, et enamasti on turumüüjad – vähemalt need, kelle käest mina oma kraami ostan – kenad, lahked ja rõõmsad inimesed. Ma võin hapukapsamüüjaga laskuda pikka vestlusesse pestitsiidide kasutamisest Hispaanias, arutada Peipsi äärest pärit daamiga sibulakasvatajate rasket olukorda ning saada selle eest tänuks üks vahva petersell, ma võin südamerahuga kapsamüüjale kaks krooni võlgu jääda ja maksta see ära siis, kui lahtist raha vahetan ning lõppkokkuvõttes on seegi tore, kui kartulimüüja annab täpse ülevaate, mis sort tänavu kasvas ja mis mitte ning mida ta osta soovitab ja mida mitte.
Ausus, pikaajaline suhe ja austus üksteise vastu hoiab niisuguseid kaupmees-ostja suhteid aastate kaupa elavana ning lisaks heale toidukraamile saan ma turul käies alati emotsionaalse laengu, hea tuju, hulgaliselt nippe ja retsepte. Nii et mida ma shoppan, kui turul käin? Kapsast ja salatit ja ürte, muidugi. Aga ka emotsioone, kummalist kirjut läbilõiget müüjatest ja ostjatest, veidraid ja vahvaid situatsioone võrdsel hulgal, teisisõnu – elu. Ja olgugi, et toidu eest peab aeg-ajalt rohkem maksma kui poes – aga ma maksan ju ka elamuse eest – nii nagu kinos ja teatriski tehakse. Ma valin isegi turu nädala tegija (sibuladaam Peipsi äärest) ja nädala kaotaja. Möödunud nädala turunägu oli minu jaoks üks blond noorik, kes ostis rahumeelselt hulgaliselt köögivilju ja teatas siis, ise kaupmehele raha andes, et siia enam ei tule. Siin pole üldse lahe, ei saa tingida ega midagi. Ma kuulsin teda veel paar korda niimoodi kinnitamas. Minu kogemus ütleb, et kui sa ise käitud kenasti, käitutakse sinuga ka. Üks adzhikamüüja näiteks annab mulle selle eest, et ma talle väikseid purke viin, ikka terve purgi abhaasia adzhikat (seda eriti vürtsikat) bezplatno. Ja me mõlemad oleme rõõmsad. Seda polegi tänastes masuoludes nii vähe.

• Previous Entry: Ahjuviiner ja kartulisalat – kulinaariaretro
• Next Entry: Sturm, wurst ja kürbis ehk pildikesi Viini tänavatelt