Matton Images
Õigupoolest: “Mida ma täna süüa teen?” on vist umbes sama sage küsimus kui “Mis ma selga panen?” Meie peres arutatakse antud teemal iga päev. Absoluutselt iga päev. Mul oli kunagi kolleeg, kelle järgi sai kella õigeks panna, sest iga päev kell 13 helistas ta abikaasale ja küsis: “Mis me täna sööme?” Ja mu abikaasa räägib, kuidas tema vanaema naaber Juurdeveo uulitsa puumajas iga päev seinale kopsis ja hüüdis: “Mis pada täna keedab?”
Toidutares on vist üks vanimaid iga päev täiendust saavaid foorumiteemasid “Mida sa täna süüa teed”. Ega ma rohkem näiteid ei viitsigi otsida, et tõestada, kui oluline küsimus see on. Sellele küsimusele valesti vastamine võib kogu pere elu tuksi keerata.
Mind isiklikult ajab marru, kui sellele vastatakse “Ükskõik”. See, kes küsis, on sama nõutu kui enne küsimuse esitamist, isegi ehk kergelt puudutatud, et läks sellist tähtsat asja küsima, vastaspool aga keeldub igasugusest koostööst ega vaevu juurdlema, kas ta tahaks leivasuppi või praetud parti.
Sõbranna, nelja lapse ema, kellest kolm viimast on kolmikud poisid, vastas mu küsimusele: “Mida sa täna süüa teed?” nii: “Söögitegemisest on aegajalt tõeline siiber, ei mingit vaimustust, ei inspiratsiooni.”
Enamik töötavaid suure pere emasid tunneb aeg-ajalt, et hüppa või ise potti, ühtegi mõtet pole, et roog oleks toitev ja mitmekülgne ja sisaldaks kõiki õigeid aineid ja sobiks pere eelarvega.
Ja kui kondised teismelisevolaskid sulle veel ütlevad, et neil on ükskõik, millega oma kasvavat keha kütta, võtab ikka toiduteo isu ära küll.
No on alles tänamatu ja väheväärtustatud töö see toidutegemine. Isegi kui ema jaksab kuidagi välja mõelda, mida pakkuda, on ees uus häda: üks ei söö üht, teine ei söö teist, kolmas sööb üldse ainult ühte toitu. Kirjanik Andrus Kivirähk mainis kord, et maailmas on üldse 10 toitu, mida tema lapsed söövad ja et kodus on veel kuidagi võimalik lastele suppi sisse suruda, aga väljas söömas käies on ainukesed asjad, mis süüa kõlbavad, friikad. Tuttav lugu ilmselt paljudes peredes.
Minu tuttav SuperMom muidugi suhtub oma pere toitmisprobleemidesse boheemlaslikult: saada kõigepealt kolmikud ja nad nii kaugele kasvatada, et ise toidu kapist kätte saavad – ehk nad siis juba pea täismeestena toitu täis kapi ette ikka nälga ei sure… Sest ema ei tea, mida süüa teha. SuperMom läks isegi nii kaugele, et teatas, et lastekaitsel ei tohiks küll nende perre asja olla, kord päevas on soe toit laual, midagi sellist, mida kõik söövad. Suure pere lapsed on tavaliselt leplikumad sööjad, olen ma tähele pannud.
Lugu ühe teise suure pere argipäevast. Nelja lapse ema pühkis hommikul veel silmast uneliiva, kui lapsed juba kõhu peal hüppasid: “Süüa! Süüa!” “Ise ei oska kapist ketshupit ja saia võtta või,” lahendas see nutikas ema tüütu olukorra.
Või siis veel üks sõbranna, kes iga päev töölt tulles põikab toidupoest läbi ja ostab perele mingit mõnusat ninaesist: salateid, pannkooke singi-juustuga, mõnikord keerutab ka ise mõne vahva pasta kokku. Tema on asja lahendanud nii, et ostab, mida ta ise tahab ja pere lihtsalt sööb ka või on söömata. Lastekaitsel pole ka sinna majja asja, kapp on ju heast toidust lookas, oma asi, kui ei maitse. Väga lahe suhtumine, mu meelest. Üleüldse on perenaise suhtes solvav, kui ta alailma peab oma pere kallal naaksuma, et mis ma siis ikkagi teen… Ja saab vastuseks variandi: “Ükskõik!” Ma vahel ütlen, et kui ükskõik, siis sööme kaerakilet ja hapurokka või midagi, mida näiteks ainult mina söön (hästi palju eri kujul punapeeti näiteks). Sest tegelikult ei ole enamikul inimestel ükskõik, mida süüa, see sõna väljendab enamasti ju ideepuudust. Või viitsimatust mõelda. Kui aga isegi sööjal pole ideed, no kuidas neid veel tegijal peab jätkuma?
Mina tegelikult isegi ei küsi seda küsimust ideepuudusest, pigem nagu soovist teiste sööjatega arvestada, mitte iga päev oma ettekujutust sellest, mis teistele meeldib, peale suruda. Küllap on igas peres ideepuuduse-õhtusöögiks oma rituaal. Mõni haarab kapist paksu kokaraamatu lihtsate ja maitsvate argiretseptidega – just sellel põhineb “Nutika perenaise kokaraamatu” ning näiteks ka “Pereköögi kokaraamatu” edu – , teine tuustib ajakirjas, kolmas lappab läbi lehekülgede kaupa veebifoorumeid. Neljas võtab poolfabrikaadi (näiteks pelmeenid) või purgisupi, kühveldab sinna meelepäraseid lisandeid juurde. Ülesanne täidetud, kütus tangitud.
Rääkisin konverentsi “Tuleviku toit” raames Tallinnas esinenud Claus Meyeriga, ilmakuulsa Noma restorani (Kopenhagenis, Taanis) asutaja ja visionääriga, Põhjamaade toidu eestvõitlejaga, kes kirjeldas “dieeti”, millega tema vanemad teda kasvatasid: odavaim ja rasvaseim liha ning mitu aastat enne tarbimist keedetud sügavkülmutatud köögiviljad… tänu sellele kasvas Clausist aga mitte ainult kokk, vaid inimene, kes tõepoolest võitleb parema elukvaliteedi eest meie kõigi mõistes ja jaoks. Parem elukvaliteet, rohkem raha, rohkem vabadust: osta näiteks mahetooteid ja lähitooteid. Minna restorani sellel õhtul, kui keegi oma peres süüa teha ei viitsi. Minna kasvõi maherestorani. Käia õhtu jooksul mitmes kohas: ühes, mis meeldib lastele ja teises, mis meeldib vanematele. Lapsed saavadki ehk lõpuks oma friikad ja vanemad oma veiniklaasi, et homme taas tervisliku aurutatud köögivilja juurde asuda.
Nii et tegelikult on piiravaks asjaoluks ikkagi finantstegurid; need ei lase igal õhtul süüa nii, et perenaine ei peaks lõputult pead vaevama. Toitumise uurijad on teinud oma tööd ja välja uurinud, et majanduse allakäies kannatab esmalt vähemkindlustatud leibkondade toidulaud – sealt kaob mitmekesine toit. Toit, mida süüakse, ei ole halb ega ebakvaliteetne, see muutub lihtsalt ühekülgseks: kaovad näiteks värsked köögiviljad ja marjad-puuviljad, kvaliteetne või või õli, mida kasutatakse praadimisel vahetatakse odavama vastu, mis sisaldab kuulsaid transrasvu, selle asemel, et panna lauale vähemal kahel õhtul nädalas kala/kana, muutub pearoas asendamatuks madalama hinnaklassi kraam, näiteks hakkliha, mis omakorda on jälle kõvasti rasvasem kui fileeliha…
Tegelikult peaks korrektne vastus küsimusele, “Mida ma täna süüa teen?” sisaldama ka infot, kui rasvane mingi toiduaine peab olema, kuidas valmistatud, milliste rasvainetega, kui rasvase koore või majoneesiga, kas maitsestatud musta või rosépipraga… restoranikokad ju toitu nii esitlevadki, juba pealkirjas on sees, kas tegu musta pipraga maitsestatud mustjuurepüreega või hoopis tsitrusemaitselise lillkapsakreemiga. Ganz klar!
Kõige hullem on see, et kui muudkui mõelda ja mõelda, et mida siis ikkagi teha, siis lõppkokkuvõttes nagu ei tahakski midagi. Kõht on tühi, aga ükski söök ei isuta. Energia on mõeldes juba ära raisatud. Mina avan sellistel õhtutel ise purki tehtud borshi, serveerin seda värske peterselli ja hapukoorega. Ikka parem kui nurga pealt toodud burger, mis kustutab küll nälja, aga pärast on paha tunne iseenda ja veel poole inimkonna ees, rääkimata rasvaaroomist, mis hõljub veel järgmisel hommikulgi köögis.
Ikka raske on siin Eestis – just kliima tõttu. Kui suvel maakodus oleme, räägime me alailma toidust – muidugi räägime, sest me ise kasvatame seda, hästi head ja värsket toitu. Me hakkame juba hommikul arutama, mida me sööme, sest kõike on nii palju ja värsket ja tahaks ju kõike korraga, aga potti ei mahu ja kõhtu ka vist mitte. Küllust jagub – mööndustega – poolteist kuud, ja pärast seda hakkab jälle pihta üks igapäevane toiduidee sööjaile müümine: aga äkki täna läheks kana? Muuseas, et elu kergemaks teha (endale ja teistele) otsustasin ma jaanuarikuus Terevisioonis erinevaid kanaretsepte harrastada. Kui neid edasi töödelda, siis saab ju juba päris mitu toitu, mida pole jõudnud veel niipalju valmistada, et ära tüütaks.
Palun!
Kana kuldses kastmes
1 kg kanakintse
5 dl kodust kanapuljongit
2 sidrunit
2 suurt küüslauku
1,5 dl valget veini
1 sl õli
2 sl võid
2 sl jahu
soola
musta pipart
värsket või kuivatatud punet või tüümiani
Kalla puljong potti, lisa puhastatud, kuid terved küüslauguküüned, aja keema ning keeda tasasel tulel 40 minutit. Kui see on valmis, kuumuta pannil õli ja või, pane sellele kanakintsud ja küpseta tasasel tulel, kuni need on kuldpruunid. Tõsta kanatükid ahjunõusse. Kurna puljong, pane kõrvale. Lisa küüslauguküüned kanale, pane sinna ka kooritud ja õhukesteks viiludeks lõigatud või fileeritud sidrun. Kuumuta rasvainet, milles praadisid kana, veelkord, lisa sellele jahu, sega, kuni see on ühtlane ja mullitav. Lisa valge vein, lase keema tõusta ja keeda pidevalt, et saaksid põhjast kätte praadimise maitsed, lisa puljong. Keeda, pidevalt segades, kuni kaste pakseneb, maitsesta soola-pipraga. Kalla kaste kanatükkidele ning küpseta 180 kraadi juures 45 minutit. Garneeri toit värske punemega või kui seda pole käepärast, sobib ka kuivatatud ürt. Mõnusa maitse saab ka tüümianiga.
Serveeri glasuuritud porganditega.
Glasuuritud porgandid
500 g porgandeid (võib ka külmutatuid)
2 sl võid
1 tl suhkrut
värsket punet või tüümiani
Pane meelepäraseks lõigatud porgandid potti, kalla peale niipalju vett, et need on kaetud, lase keema tõusta ja keeda, kuni vesi on aurustunud. Siis lisa potti või ja suhkur, küpseta tasasel tulel, kuni porgandid muudavad värvi. Need ei tohi pruunistuda. Riputa üle värske puneme või tüümianiga.
NB! Kui kastet järele jääb, säilita see külmas. Järgmisel päeval võid soojendada ja serveerida riisi, köögiviljade või kartuliga, mina aga hautan kastmes kanamaksa – jääb pehme ja mahlane, maitseaineid pole vaja lisada.
Glamuurne taliharjavõileib
Mõnus suur sai, millest saab ülesaiakäärde lõigata
Nii mitu kanafileed, kui on sööjaid
Jupp vürtsikat suitsuvorsti
Mõned tomatid
Salati-, spinati- või rukolalehti (viimased on kõige paremad)
Ploomi-sibula tshatnit
Paprikapulbrit
Soola-pipart
Praadimiseks õli
Ploomi-sibula tshatni
1 pakk kuivatatud musti ploome
3-4 marineeritud sibulaveerandikku (http://etv.err.ee/index.php?0554251) või 1 punane sibul ja 1 sl õunaäädikat
1 värske punase tshilli kaun (aga kuivatatud kaun või pulber sobib ka)
1 jupp ingverit
natuke neutraalse maitsega õli
1 tl koriandriseemneid
1 sl suhkrut
2 dl suhkrut
Kuumuta koriandriseemneid ja tshillipulbrit potipõhjas õlis, lisa hakitud sibulad ning veidi väiksemaks hakitud ploomid, peenikesteks ribadeks lõigatud ingver, hauta, kuni komponendid on pehmenenud. Lisa sibulamarinaad või äädikas ning suhkur. Lase haududa, kuni tshatni on moosise konsistentsiga. Kasuta kohe või pane purkidesse ja säilita külmkapis.
Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega omavahel paprikajahu ja sool, soovi korral must pipar. Keeruta selles segus kanafileesid, vaata, et need oleksid ühtlaselt kaetud. Kuumuta pannis või potis õli, prae, kuni kana on pruun. Tõsta ahjunõusse ning küpseta veel 45 minutit. Samal ajal lõika vorst õhukesteks seibideks, pane teisele ahjupannile küpsetuspaberile ning särista neid ahjus, kuni need on krõbedad. Võid korraks tõsta kuumust. Lõika ülesaiakäärud, pane need samale pannile, kust võtsid vorstid ning küpseta krõbedaks.
Võta saiad ja kanafileedd ahjust, lase kanal veidi jahtuda ning lõika elegantseteks õhukesteks viiludeks. Viiluta ka tomatid.
Võta saiaviil, määri peale tshatnit. Aseta sellele rukolalehed, seejärel kanaviilud (igale leivale 1, või kui fileed on väga suured, piisab poolest), selle peale krõbedad vorstiviilud ja tomatirõngad, soovi korral maitsesta tomat ka soola-pipraga. Määri ka teine saiaviil tshatniga, suru pooled kokku ja söö kohe või võta kaasa tööle/kooli/piknikule. Kõik kadestavad!
Et siis mida sa täna ikkagi süüa teed?
Natuke skisofreeniline postitus. Sisu mõttes
Aga kui mul tõesti ONGI ÜKSKÕIK, mida täna süüa on – või kas on?
Toidutare kasutajatele ei mahu selline võimalus vist pähe, aga tavaliste inimeste elus juhtub päris tihti.
(Õnnelikus koosolelus tuleb muidugi teada, mis vastaspoole “marru ajab”. Nii et kui mu naine võtaks “ükskõik” vastuse peale solvuda, siis ma õpiks selle ära ja nii ei vastaks. Aga üldiselt…)
Lihtsam on nädalas 1 kord sellele mõelda, üks kord nädala toit ära osta ja siis vastavalt plaanile igal õhtul vaaritada. Hoidab nii raha kokku ja ei teki tüütut mõtlemist.
Toitu võiks osata peres teha nii suuremad lapsed kui ka mõlemad vanemad. Teeb see, kes esimesena kodus on. See peaks ju pere mõte olema, et kõik koos oleme kõigi eest väljas ja hoiame üksteist.
Tegin kana….kuidagi isuäratav tundus.
ja porgandeid tegin ka.
Ütleks et huvitav kooslus – sidrunine ja kergelt valge veini meenutusega kana ja magusad porgandid. Nõuab riisi kõrvale kindlasti. Ehk järgmisel korral paneks vähem sidrunit ja pigem fileeriks viilutamise asemel, et kastmesse ühtlaselt kaoks. Seega – läheb kordamisele:)
Mina olen ka üks nendest, kes pidevalt toidutares samateemalises foorumis siristab, mida siis õhtuks süüa tehtud sai. Iial pole see mingi mure ega probleem. Ja ma arvan, et enamus sama foorumi külastajaid ei kuulu mingisse Paanika Osakonda. On üks vahva seltskond, kes armastab toitu ja toidust omavahel rääkida ja nii jagatakse ka oma õnnestumisi foorumis.
Ja süüa tehakse ikka sellest, mida koju varutud on. Ja poest ostetakse seda,mis meeldib,mida võimalik osta, on soodne või mille peale lihtsalt satutud.
On hetki, kui keedan ka borši purgisupist, veidi tuunides viineri ja kartuli jm. Keedan pelmeene või laon pelmeeni külmunud topsusid hoopisiki pizzapõhjaks ja peale läheb kõik muu, mis kapist leida on. Vahest on väga mõnus lihtsalt spagette keeta ja neid võiga süüa.
Aga vastik on mõelda, kui üks perenaine ei mõista süüa teha või lapsed mingeid kuivanud makarone potist kaabivad, nagu telekast dokumentaalseebist vahest näeb.
Kui päevläbi linnas shoppan teinekord, ostan ka grillkanakoiba ja rosoljet, mille järgi mul on nõrkus. Ja, kui olen 3-4 päeva jutti tööl pikad päevad, ei tee kodus üldse süüa.
Igal ühel on omad valikud ja võimalused ja sageli on võti kõige avamiseks palju lähemal, kui seda arvata oskame.
Kirge kööki!:)
Hi, i think that i saw you visited my weblog so i came to “return the favor”.I am attempting to find things to enhance my web site!I suppose its ok to use some of your ideas!!