Käisin kord New Orleansis, Ameerika Ühendriikide ühes lõunapoolseimas linnas, väga erilise ajaloo ja rahvastiku ja toidukultuuriga kohas. See seltskond, kes seal elab on segu hispaanlastest ja sakslastest ja prantslastest ja mustadest ja issand ise teab, kellest veel. Nad söövad saksapärast vorsti ja panevad seda oma lemmiku vorstijambalaya sisse ja haukavad kõrvale prantsuspärast valget, või ja küüslauguga röstitud saia. Veel armastavad nad seal vürtsikat mereannigumbot ja suuri kalkunivõileibu ja hiigelsuuri võileivatorte, mida nad muffelataks kutsuvad. Rida võiks jätkata lõputult, toit on seal lihtsalt super. Elul endal, vähemalt viis päeva kohal olles, polnud ka väga viga. Muidugi on see koht, kus möllas Katrina – looduslikud olud on tõesti ekstreemsed – aga äkki just ekstreemsete elutingimuste tõttu on seal linnas tekkinud eriline õhkkond, vürtsitatud bluesi ning päev-korraga-elustiili ja lakkamatu pidutsemisega.

Pidu käis Prantsuse kvartali klubides ja baarides hommikust õhtuni ja eriti õhtust hommikuni, väike paus saabus varajastel hommikutundidel, kui päikesekiired kuldasid linna, mida asuti eelmisest peost uue peo tarbeks koristama. See oli lustlik vaatepilt. Daamid ja härrad linna puhastusosakonnast võtsid harjad, ämbrid seebivahuse veega, kohati ka voolikud, ja asusid tänavaid pesema – vana kooli stiilis. Mõnikord nad laulsid, mõnikord ajasid omavahel juttu, aga üldiselt oli see selline üsna vaikne tegevus, mida saatis süsteemne harjamise heli.
Linn sai peagi puhtaks ja kauniks.

Meil siin käivad asjad teistmoodi. Kui minu kodu akna tagant mööduvad puhastusmasinad (ja nad on eriliselt aktiviseerunud viimase kuu jooksul, huvitav, miks küll?), olen ma silmapilkselt unest üleval. Enamasti kell pool kuus või kuus hommikul. Nad sõuavad mööda tänavaid kohutava müra saatel ja korduvalt, hoolitsedes, et kogu ümbruskond ikka teaks, et meil siin hõõrutakse munakive läikima. Ja kogu asja iroonia on, et linn ei ole ka pärast sellist kõrvulukastava müra saatel toimunud puhastamist tegelikult eriti puhas.
Mitte et mulle ei meeldiks, kui koristatakse. Mulle ei meeldi, et koristatakse sellisel kellaajal, meeletu mürinaga ja siis, kui võimul oleval linnavalitsusel on miskipärast vaja koristada. Mul ei lähe kunagi meelest 2007. aasta noorte laulupeo rongkäigu ajal Tallinnas valitsenud vaatepilt – pühapäevahommikune ja koristamata linn turismi ja pidutsemise kõrgajal ei ole just koht, kus blondid rukkilillepärgadega lapsukesed peaksid isamaa iluks üle marssima. Ma ei taha välja öelda, üle mille.

Miskipärast ei tundunud siis kellelegi, et võiks koristusautod teele saata. Ma arvan, et lisaks headele vürtsikatele toitudele ja suurepärastele võileibadele on meil New Orleansilt veel midagi õppida. Tööhõivet näiteks. Äkki, lihtsalt äkki võiks olla nende daamidele ja härradele, kes praegu reisisaatjatena Tallinna linna tundma õpivad, parem rakendus see, kui nad harjade ja seebivahuga linnatänavaid peseksid? Nii et need ka tõesti puhtaks saaksid, ja ilma kõrvulukustava mürata.
Lihtsalt selline ettepanek.

Lõpetuseks üks muffelata retsept:

Muffelata ehk Väga Tõhus Võileib

1 suur ümmargune focaccia tüüpi sai

Kaste

6 sl majoneesi
1 sl mädarõigas
1/2 -1 sl kanget sinepit või BBQ kastet

Seene-sibula-oliivitäidis

200 g metsaseeni või shampinjone
2 sibulat
2-3 küüslauguküünt
2 sl musti oliive (ratastena)
2 sl rohelisi oliive (ratastena)
praadimiseks õli
mõne piisk palsamiäädikat
soola-pipart
värsket punet

Võileiva vahele

150 g kalkunisinki (õhukeste viiludena)
100 g emmentali (õhukeste viiludena)
100 g muud meelepärast juustu (õhukeste viiludena)
soovi korral 100 g vürtsikat salamit, tomativiile, salatilehti,  keedetud ning palsamiäädika ja küüslauguga marineeritud peediviile, ahjus röstitud suvikõrvitsaviile või grillitud paprikat

Valmista seene-sibula-oliivitäidis. Haki sibulad, kuumuta klaasjaks, lisa oliivirattad ning seened (pilvikud või riisikad kupata eelnevalt), prae, kuni, oliivid on pehmed ning seened küpsed, lisa küüslauk ning prae veel mõni hetk. Lisa palsamiäädikas, pune, sool ja pipar ning kalla supitaldrikule jahtuma.

Vahepeal lõika saial kaas maha, põhi jäta u 1 cm paksuseks. Uurista kaanelt saiasisu välja, sellest võid teha krutoone või saiavormi või saiatshipse.
Määri nii põhi kui ka kaas kastmega. Aseta põhjale kiht salatilehti, salatile kiht peeti ja taas salatit, seejärel kiht sinki, singi peale juust, juustu peale tomat. Tomati peale salami või teine juust ning seejärel grillitud köögiviljad. Võid kihte laduda vastavalt oma fantaasiale ning täiendada komponente nii, nagu meeldib.

Kui seene-sibula-oliivisegu on jahtunud, keera see elegantse liigutusega viimasele kihile mütsiks peale, kaaneta saiakaanega. Aseta võileivale raskus ning hoia vähemalt tund aega külmas. Serveerimisel lõika nagu torti!
Head isu!

• Previous Entry: Agraarmaailm läbi suitsuvine
• Next Entry: Kokasaade: Head isu 12.09.2009