Mul oli hiljuti tööl väga pingeline ja stressirohke aeg.
See kestis umbes kuu või veidi rohkem. Mida aeg edasi, seda pingelisemaks läks, seda vähemaks jäi aega ja suuremaks ning vastutusrikkamaks muutusid tegemata tööde kuhjad. Nagu seitsme peaga lohe: raiud ühe pea ära, aga seitse kasvab asemele, mõne aja pärast on päid juba 7x7x7x7…etc

Üks huvitav tähelepanek, mida ma stressi kõrghetkel hoomasin, oli, et võrdeliselt kasvava tööhulga ja sellest tulenevate pingetega ümbritsesin ma end alateadlikult turvaliste, rahu sisendavate esemetega – raamatutega. Ja mitte misiganes raamatutega, väga oluline element igapäevases emotsionaalses kaitsevõrgustikus oli minu jaoks kokaraamatud. Kui asi eriti hulluks läks, panin internetis taustaks mängima kokasaateid maa ja mere tagant, kust vaimukad ja rahustavad saatejuhid ja telekokad sulatasid võid, lisasid sinna valget veini, segasid kokku kreveti-küüslaugupastat vms, mis on tõeliselt maitsev. Niisiis avastasin, et mul on arvutilaual ülestikku lahti neli raamatut, mida ma siis, kui pingeliselt mõnele probleemile lahendust tahan leida, loen. Magamistoas on mul lahti veel kolm-neli raamatut ja köögilaual samuti vähemalt kaks. Pluss arvutis non-stop taustaks jooksev kokandusprogramm.
Haiglane, ma tean.
Aga huvitav on see, kui palju ma selle pistelise, puhkehetkeks või oluliselt tööasjalt muule keskendumise momendil vanu teadmisi värskendasin ja uusi teada sain.

Kui on vaja munakollast valgest eraldada, siis kõige parem on seda teha kui…. muna on otse külmkapist võetud.

Kui palju kulub õli, et teha üks õige klassikaline frittata?
Niipalju, et nõu, milles frittatat tehakse, on ääreni õli täis.

Mida ütlevad türklased hea söögiisuga inimeste kohta?
“Kes sööb vähe, see sööb iga päev, kes sööb palju, sööb ennast surnuks!”

Mida ütles Oscar Wilde inglaste klassikalise vesikressivõileiva kohta, mis tema meelest oli valesti või halvasti tehtud?
“Kui ma soovin võileiba kress-salatiga, siis ei mõtle ma sellega lagedat saiaviilu, mille keskel on pisike roheline põld!”
etc, etc, etc.

Söömist ja stressi on ikka omavahel seostatud. Kõik on kuulnud lauseid: “Ma olin sel perioodil nii närviline ja muudkui sõin, võtsin niipalju juurde.” Või: “Olin nii närvis, et midagi ei läinud sisse, võtsin niipalju alla.” Või: “Kohe tundisn, et pean shokolaadi saama.”
Miskipärast harvem kuuleb, et ma kohe tundsin, et pidin seda kaerakilet, piimasuppi või idusalatit saama…. On olemas lausa termin (ja sinna alla mahub hulk igasugust toitu, mida kutsutakse comfort food ehk mugavus- või lohutustoit. Kaerakile ja idusalat üldjuhul sinna alla ei kuulu.
Vastupidi, lohutustoidu kategooriasse kuuluvad tegelikult need toiduained, mida stressis inimene mitte mingil juhul süüa ei tohiks: kakao ja seega ka shokolaad, rämps- ja kiitrtoit (burgerid, pitsad – ehk suure süsivesikute- ja rasvasisaldusega toit), või, juust, krevetid, munakollased, liha, suhkur, limonaadid, shokolaadijoogid, muud karatsusjoogid, suhkur, alkohol ja erinevad pähklid.

Kõigil eelloetletud toiduainetel olevat pikas perspektiivis kalduvus stressi sümptomeid süvendada, nad toimivad neurostimulaatoritena ning tegeliku rahustamise asemel hoopis erutavad või isegi ärritavad. See tõik ei tee neid vähem ihaldusväärseks – rasva ja suhkru kombibnatsioon mõjub juba ideetasandil naudingut pakkuvana, seda enam, et maitseelamus, mida need kokku pakuvad, leevendab kiiresti nälga ja väsimust – justkui annaks energiat, samas aga ei ole täiskõhutunne püsiv. Korraks saabub rahuldus, peagi aga on kõht taas tühi ja jälle käivad neelud rasvase-magusa järele.

Toit on tegelikult ju nii stressi sõber kui ka vaenlane. Eriti hullus olukorras on need stressajad, kes stressavad toidu pärast. Näiteks selle pärast, et nad söövad liiga palju või valesid asju. Halb enesetunne ja kehv tuju ajab nad lohutust otsima – lohutava toidu juurde. Sellele järgneb suur enesepõlastus ning vastikustunne, et oma organismi taolise rämspuga sai koormatud. Millele järgneb taas söögist lohutuse otsimine. Nii et samal ajal kui kenasti trimmis Nigella Lawson telekas võiga pekki praeb ja räägib, kui hea masenduspäevade lohutaja see roog on, teeb BBC dokfilmi sektsioon filme naistest ja meestest ja tüdrukutest, kes kallavad toidu seebiga üle, et seda võimatu süüa oleks, või kaotavad toidupoe kommiosakonnas kontrolli, kuna seal heljub magus lõhnake.
Mitte et mulle Nigellat vaadata ei meeldiks. Aga seda teist filmi lausa PEAB vaatama – et mis inimesega juhtub, kui ta kaotab enesekontrolli.
Ameerika toitumisteadlane ja telesaatejuht Gillian McKeith tarib saates “You are what you eat” (“Oled, mida sööd”) korraliku toitumise teele inimesi, kes miskipärast kaotanud õige raja, stressist tulenevalt hakanud sööma kõige hullemat rämpsu, teise võimalusena aga pole nad selle peale, et hamburgeri võiks asendada tervisliku kanaprae ja noortest hernestest lisandiga, ilmselt iialgi tulnudki. Selle saate Soome variandis näidati kord soomlast, kes polnud kogu oma pea 40-aastase elu jooksul tulnud selle peale, et maitsta seeni või porgandeid. Bizaarne ja haiglane, kas pole?

Kõik toitumisega seonduv on tegelikult oi, kui keeruline.
Ma ise olen kokaraamatu-junkie. Kui ma vajan puhkust või virgutust, töötab see suurepäraselt, aeg-ajalt isegi kerge kõhutühjuse puhul, kuigi suurt nälga lugemine loomulikult ei kustuta. Aga pärast hea raamatu lugemist on igapäevane söögitegemine kuidagi inspireeritum – neile, kes ennast raamatutest mõjutada lasevad. Kui ma aastaid tagasi lugesin Frances Mayes’i “Toscana päikese all”, olin alguses üllatunud, kui samal päeval sai poest koju toodud ciabattat, küpseid punaseid tomateid ja õhukeseks lõigatud prosciutto crudot. Jah, kirjanikud, kes suudavad selle, mida nad kirjeldavad, nii elavaks muuta, hoiavad käes võimsat relva. See, kes suudab burgeri-friikaeinet sama isuäratavalt kirjeldada, paneb massid seda ostma. Mõneski maas on taoline asi hästi läbi läinud.

Toidukirjanikud ja nende kirjutatud raamatud omavad seega palju suuremat väärtust kui ainult konkreetsete retseptide äratoomine või õpetamine. Hästikirjutatud raamatust avaneb võimas kultuuriline taust, kohalikud tavad, toorained ja maitsed. Mõnikord ka põhjused  või selge ettekujutus, miks ühte või teist toitu mitte süüa. Ma söön shnitslit äärmisel juhul kaks korda aastas, aga raamatut “Shnitsel” sirvin alailma Ka karrisõber ma ei ole, aga karride raamatust “50 imelist India karrit” saab palju teada nii vürtside kui valmistusmeetodite, aga ka kogu karrimüsteeriumi kohta üldse. Ma arvan, et ma ostaksin ka raamatu burgeriteadusest, kui selline pihku juhtuks – terve müstiline maailm ju, mille keskmes on võileiva vahele pandud kotlet Järgmise stressiperioodi lugemisvaraga poleks seega probleemi!

Raamatud, mis mul praegusel hetkel korteri mõnes puntis avatud on:
Gönül Paksoy “Türgi köök” Tallinn 2010
Terence ja Vicki Conran “Conrani kokaraamat” Tallinn, 2004
Nicolo Tanda “Modernne Itaalia köök alla Bocca”Tallinn 2005
Salme Masso “Valik toiduretsepte” Tallinn, 1974
“Culina Mundi” London 2006
Mirja von Knorring “Yrttien tuoksua” Helsinki 2006
“450 retsepti kogu maailmast”, Tallinn 2008
Tessa Kiros “Twelve” London 2005
“Mediterranean” London, 2002
Mirja von Knorring “Pensselit padassa” Helsinki, 2000

Head isuäratavat lugemist! Ainult lugemine ei kõiguta kehakaalu, ükskõik kui suur on parasjagu stressitase!

• Previous Entry: Niisiis, paastust
• Next Entry: Toidust lugupidamine