Minu sõbrannad ütlesid, et ma peaksin kirjutama uurimuse teemal, kes maksab. Kes maksab siis, kui näiteks mees ja naine, kes pole omavahel paar, lähevad välja sööma või dringile, ja et mida kogu see keeruline tunnetuslike ja käitumislike seoste ahel peaks tähendama. 8. märtsil tähistatava rahvusvahelise naistepäeva valguses on see täitsa asjakohane teema.

Kogu probleem taandub taaskord soorollidele, mis patriarhaalses ühiskonnas on olnud mehe poole kaldu: kaitsja, toitja, peavarjuandja, otsustaja.  Selles keerulises rollis on koos kohustused ja boonused, mille patriarh oleks justkui raske tööga välja teeninud. Kuigi selliste patriarhide hiilgehetked jäävad ajastusse, mil naistel polnud veel valimisõigust ning ülikooliharidusega daamidki olid väga haruldased, leidub sellele soorollile omast käitumist varjatult tänapäeval küll ja veel.

Ainult et tänapäeval on suhte- ja peremudelid hoopis erinevad nendest aegadest, kui mees oli ainuke perekonnapea. Möödunud sajandi esimeses pooles said naised valmisiõiguse ja läksid tööle, nõukogude liidus algas soorollide võrdsustamine. Naisi ärgitati õppima traktoristideks ja alistama teisi mehelikke valdkondi: kosmonautide, lendurite ja laevakaptenitena.

Soorollide võrdsustumine on tegelikult keerukas nähtus: mõnel maal on feministid asja nii kaugele ajanud, et mees, kes daamile ukse lahti teeb või palitu selga aitab, saab hävitava pilgu või isegi mõne vängema ebameeldiva žesti osaliseks.

Ka oleme jõudnud sinnani, et enamik naisi ei saaks kodus housewife’i ametit pidada isegi siis, kui nad tahaks – enamikul leibkondadel on vaja mitut sissetulekut, et elustandarditega toime tulla ning sageli tähendab kodune olemine kahjuks hoopis töötupõlve.

Väga paljud naised ei taha olla ainult housewife’id, nad ihkavad haridust, karjääri ja eneseteostust ja sellega kaasnevat boonust – isiklikku sissetulekut. Oma raha, see tähendab iseseisvust ja õigust oma väljaminekute üle otsustada. Niisiis, ei mingit mehe käest raha lunimist, kui vaja on uut saapapaari või ridiküli.

Kõige selle võrdõiguslikkuse varjus on tegelikult endised soorollid täiesti olemas: on näiteks tööd ja kohustused, mille enamik naisi eelistab jätte meeste teha (tegelikult ju lihtsalt mugavusest) ja kohustusi, mis justkui juba ajalooliselt oleks meeste ülesanne. Üks neist on seesama maksmine – toidu ja joogi eest tasumine, kui ollakse kusagil avalikus einelauas või tantsusaalis.

“Ma ei tee ühelegi naisele välja, kui mul mingit huvi sees ei ole,” ütles üks mu tuttav ja pidas silmas ööklubis mõnele daamile õhtu läbi jookide ostmist. Niisiis, suht huvitav vihje: teeb välja, järelikult tahab midagi. Loomulikult on ööklubi flingil ja näiteks tööalasel lõunakohtumisel hoopis eri reeglid, maksab aga sageli just see, kes asjast kasu saab. Või on kutsuja. Maksmisega on tööalasel kohtumisel hea piire paika panna: see, kes kutsub ja maksab, tahab midagi, kui teine pool sellele soovile vastu tulla ei saa või ei taha, on tal alati võimalus väljategemisest keelduda ja ise maksta. Ja sama võimalus on alati ka ööklubis. Nii et enda eest maksta laskmine justkui kohustaks millekski. Tegelikult ega ikka ei kohusta küll, kui meespool ostab kahe kokteiliklaasi eest ööseks tüdruku, siis võib seda tegelikult ka prostitutsiooniks nimetada – kui ta arvab, et on teinud investeeringu, mis peab ka kohe vilja kandma.

Aga võtame teistsuguse situatsiooni: eri soost inimesed lähevad õhtul restorani sööma, olgu nende omavaheline suhe siis ükskõik milline või ajendiks kasvõi ainult see, et kõht on tühi.

Kaks käitumuslikku joont: enamasti ulatatakse meespoolele veinikaart ning õhtusöögi lõpetusel ka arve. Leidub kohti, kus naisele antakse ilma hindadeta menüü. Tore ju! Aga maailm pole enam ammu nii mustvalge. Leidub naisi, kes tunnevad veine paremini kui mehed, leidub naisi, kes teenivad paremini kui mehed, leidub naisi, kes alati enda eest ise maksavad (et ei tekiks suhtealaseid segadusi) ning leidub situatsioone, kus naine on näiteks teise poole välja kutsunud ja tasumine on seega tema ülesanne.

Mu sõbranna ütles, et kui mõni tuttav talle out of the blue välja teeb, tunneb ta end ülalpeetavana, kellegina, kes justkui ei saaks endale neid hüvesid muidu lubada. Eks seegi ole ajaloolise soorolli vari – naised on olnud läbi ajaloo palju sagedamini ülalpeetava rollis kui mehed, olgugi, et see ülalpeetavus võib olla varjatud või varjutatud muude asjaoludega. Rikka pruudi kosiv mees peab ju naist üleval oma naise perekonna vara eest, vaesema rahva seas on sageli just naise tublidus pere kindlast hukatusest päästnud.

Aga seda, kui peres on rohkemteenivaks pooleks naine – tänapäeval väga sage juhtum – on mehel endiselt raske taluda. Naised võivad traktoristid ja lendurid ju olla, aga mees peab säilitama elustiili võimaldamiseks sobiliku sissetuleku ja positsiooni. Kas see on valehäbi, kui selleks, et mees saaks restoranis arve tasuda, võetakse esmalt automaadist välja sularaha ja mees keerab rulli endale uhkelt rinnataskusse? Kellele sellist esinemist vaja on? Kes see on, kes vaatab kõrvalt ja ühed ülalpeetavateks ja teised domineerivateks ülalpidajateks tembeldab?

See on inimese taustast, ajaloost ja elu jooksul õpitust ning ühiskondlikest käitumisnormidest kujunev sisetunne. Igas peres, igas leibkonnas, igas suhtes on oma reeglid ja käitumisjooned, mida väljapoole raske, sageli võimatugi mõista. Mõned mehed jäävd end alatiseks halvasti tundma, kui nende eest maksab naine ja mõned naised tunnevad end alati ülalpeetavatena, ükskõik kui palju nad on kõnealuse mehe heaoluks igapäevaelus teinud. Pole mõtetki seda mõista üritada, sest see pole kindlasti valdkond, mis teiste arvustamise alla kuulub. Kes ostab söögi, kes tasub laenu, kes võimaldab meelelahutuse ja puhkuse, kas seda tehakse ühiselt ja iga väikegi väljaminek arutatakse ühiselt läbi, või teeb igaüks oma rahaga, mis ise tahab? Ei saa öelda, et mees, kes naise eest alati maksta tahab, on hea, ja see, kes ei taha, on halb. Sest me ei tea, mis on selle situatsiooni taga, täpselt nagu me ei tea, mis on sellise olukorra taustal, kus ilmselgelt armunud paar restoranis arvet makstes pingsalt arvutab, kuipalju keegi veini jõi ja leiba sõi, ning siis rahakotist veeringuid õngitseb. Või mis on selle taga, kui abielusõrrmusega mees maksab ilma sõrmuseta naise eest. Või vastupidi.

Sotsiaaluurijad väidavad, et matriarhaat tuleb aegamööda tagasi. Naised on alalhoidlikumad, elujõulisemad, tugevama tervisega ning sageli ka psüühiliselt tervemad kui mehed. Varsti siis järelikult ei imesta keegi, kui naised teenivad rohkem ja ka maksavad rohkem.

Nagu paljud moodsa ühiskonna käitumisprobleemid on ka kõnealune maksmisprobleem tegelikult ju pseudoprobleem – välja arvatud tõesti juhul, kui keegi arvab, et maksmisega saab mõjutada vastaspoolt midagi tegema. See on juba inimõiguste rikkumine. Raha abil manipuleerimine on minu silmis täpselt sama halb ja ebaväärikas nagu seksiga manipuleerimine.
Ennekõike oleme me ju inimesed, ja inimühiskonnas kehtivad viisakusreeglid, ehk siis, et süütu mantli selgaaitamise žest ei ole väärt kõrvakiilu või et mõni mees on nii kasvatatud, et “kui tüdrukuga kinno lähed, siis ära tema käest raha küsi.”.

• Previous Entry: Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides
• Next Entry: Niisiis, paastust