Olin hiljuti tunnistajaks huvitavale vestlusele, kus kaks sõbrannat – teatava elukogemusastmega, kuid kindlasti veel noorte hulka kuuluvat naist – arutasid, kas see, kui mees süüa teeb/oskab teha, teeb ta heaks meheks. Veel sada, isegi viiskümmend aastat tagasi oleks see tavaliste inimeste argipäevas olnud täiesti võimatu, eksisteerimatu teema. Mis mõttes, mees teeb süüa? Kindlasti mõni tegi, kui vajadus nõudis või tegemnine ise lihtsalt huvitas, aga tavaline, keskmine mees haris siiski põldu või keeras mutreid, tõi raha koju ning vaatas, kuidas lapsed kasvavad. Põhimõtteliselt oligi mehe ülesanne perekonnas soo jätkamise ja eluatsusallikate eest hoolt kanda. Tänapäeva naised ja mehed on selles suhtes palju keerulisemad isendid, et uus aeg on toonud uued soorollid, kohustused ja nõudmised. Lisaks neile põlistele soorollikohastele ülesannetele muidugi.

Sõbrannad ei jõudnudki üksmeelele. Üks ütles, et kui ikka mees juba süüa teeb, siis peab ta hea mees olema. Teine ütles, et söögitegemine pole üldse mingi näitaja. Selles mõttes muidugi ei ole, et kui mees on – kirjandusest tuntud väljendeid kasutades – lakekrants ja liiderdaja – siis vist ei kaalu ka tema söögitegemisoskus eelnimetet halbu omadusi üles. Aga mulle mäiteks tundub, et enamikul juhtudel ei ole lakekrantsid ja liiderdajad sedavõrd arenenud hoolitsusmeelega, et nad oma päevinäinud perele süüa võtaksid teha. Aga esineb erandeid. Ma pole lakekrantse eriti kohanud ka ja kindlasti on ka liiderdajad nende partnerite suhtes, kes veel uued ja erutavad, vägagi hoolitsevad… iga juhtumit tuleks tegelikult käsitleda eraldi ja kõik õnnetud pered on õnnetud omal moel, kui nüüd suurt sõnameistrit Tolstoid parafraseerida.

Selge on aga see, et teed armastatud inimese südamesse on rajatud toidu kaudu juba senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Esimestel kohtamistel on õhtusöögil  vaat et sümboolne tähendus: kuhu ta su viis, ai sinna või, siis ta peab ikka väga sees olema, kihistavad igas vanuses naised ja nende sõbrannad.

Järgmine, veelgi maagilisem samm suhte loomisel on kodused õhtusöögid: seda teed astub juba mees, kes peab julgemaid plaane, on ettevõtlikum ja enesekindlam, valmis rohkem mängu panema ja seeläbi ka suuremat võitu korjama. Daamile oma kodus eine pakkumine tähendab lisaks tavapärasele söömisele veel oi kui paljut. Kui härra ei ole just restoranist või cateringust toitu tellinud, vaid teeb seda ise, siis tähendab see ambitsioonikat ülesastumist, oskuste näitamist, teisest küljest aga ka potentsiaalse partneri kompamist ning õhkkonna ja olude proovimist. Söögitegemine – kui partnerid koos süüa valmistavad – on ju üks ülimalt kodust õhkkonda loov tegevus: haki sa seened, ei tea, kas see on nüüd valmis või… tuttav dialoog ilmselt paljudele, kelle peres kokkamisest lugu peetakse. Kui aga jutt käib alles suhte algul peetavatest õhtusöökidest, mis ei toimu ühisel kodusel pinnal, vaid potentsiaalse partneri eraterritooriumil, on reeglid hoopis erinevad. Härrad panevad oma võõrustamiskunsti näitamisse ilmselt sama palju energiat kui mõni mees jätab Tartu suusamaratoni rajale, romantilisel võlumisel on suht täpsed mängureeglid ning peen etikett. On küll ilmunud ka raamatuid retseptide ja nippidega, mis sulatavad südameid, õige võluja aga jätab mulje, et on kõik ise välja mõelnud ning avastanud. Siin tuleb mehele kindlasti jätta esinemisruumi, lava on tema päralt ning see, kui naine läheb seletama stiilis “ega see sul ei kõrbe?”, mõjub kindlasti kohatult ja meeleolu hävitavalt. Välja arvatud juhul, kui toit tõesti kõrbeb

Lisaks sellele, et kodune õhtusöök annab mehele võimaluse oma lavasharmi mängu panna, toob see välja veel palju omadusi ning annab hea võimaluse inimese tundmaõppimiseks – kodus käitub ju enamik inimesi hoopis vabamalt kui välismaailma mõjude all.

Tegelikult annab see, kas ja kuidas härra oma kodus süüa pakub, mõnevõrra aimu, kuidas ta siis käitub, kui suhe peaks edasi arenema. Ja üleüldse avavad esimese õhtisöögi kaardid palju iseloomujooni ning elust õpitud omadusi: kas tegu on mehega, kelle ümber on naised (ema, vanaema, pruudid, elukaaslased) terve elu sahminud, või isendiga, kes harjunud ilma tema ümber sahmerdavate naisteta toime tulema.

Kuna tänapäeval on toidutegemine moes ja lausa auasi, on eelnev jutt õigupoolest mõnevõrra iganenud. Minu meesoost sõprade seas leidub mõni üksik, kes ikka veel arvab, et kirche, kinder ja küche kuuluvad kindlalt naistele. Moodsad mehed on väljakujunenud maitse-eelistuste ning retseptide ja toidumisharjumustega ja enamasti ei tohi neid nii tähtsal teol kui toidutegemine absoluutselt segada, et mitte küüneviha sisse ajada. Nad teavad hirmus palju ja arvavad ka, et neil on õigus. Meestele on see kui rituaal: esinemine, oma oskuste näitamine ning performance, mille puhul kunagi ei tea midagi enne kui alles pärast.

Minu isiklik seisukoht on, et need mehed, kes süüa teevad, on üldiselt kõvasti etemad kui need, kes süüa ei tee. Nad on paremad sõbrad ja isad ja armastajad ja üldjuhul ka inimesed – sest nad mõtlevad lisaks endale ka teiste inimeste peale – toidutegemine on ju seotud pakkumise, küalalislahkuse, aga igapäevasel puhul sageli ka rutiinse kohustuse täitmisega, mida võiks ju moodsas peres samamoodi jagada nagu pesu triikimist või laste lasteaeda viimist/toomist. Täna sina, homme mina. Lisaks sellele on meeste tehtud toidul minu meelest enamasti see eelis, et mehed teevad harva midagi tavalist ja igavat. Kui nad juba ette võtavad, siis olgu see midagi, mis tõesti meelde jääb – jälle see rituaalsuse ja performance’i moment! Ja üpris harva teevad mehed midagi poolikult või lohakalt, vähemalt head mehed, nii et nende tehtud toit on üpris kindlasti ka hästi tehtud – põhjalikult ja hoolega.

Ja lõpetuseks üks klassikaline hurmamisretsept, kasutamiseks nii daamidele kui härradele, soovitavalt küünlavalguses ja sumedal talveõhtul

Kitsejuustu-vesikressipasta

Tõhus tükk pehmet kitsejuustu
Kobar rohelisi viinamarju
Murulauku või rohelist sibulat
Veidi vesikressivõrseid
1 apelsin
200 g tagliatellet või linguinet
veidi oliiviõli
soola-pipart

Lõike kitsejuust kuubikuteks, kui sellel on kõva koor, eemalda see. Riivi apelsinilt koor, lõika vili pooleks ning pigista välja ka mahl. Sega kitsejuust aplsinikoore ja mahlaga, lisa hakitud murulauk või sibul, vesikressivõrsed ning oliiviõli. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees vastavalt juhisele al dente. Kurna, sega ülejäänud komponentidega, lisa vajadusel õli ning maitsesta soola ja pipraga. Naudi kahekesi!

• Previous Entry: Mida sa täna süüa teed?
• Next Entry: Raamatuarvustus: “Vene köök”