Kord suvel ostis abikaasa poest tomateid – tunnustatud kodumaise tomatikasvatustalu kraami. Tomatid olid kilekottidesse valmis pakitud, kleepsud talu nimega uhkesti peal. Koju jõudes asus ta tomatisalatit tegema. Ühelt tomatilt kleepsu ära tõmmates nägi ta, et kleepsu all oli inetu auk.

Tõenäosus, et auk tekkis sinna kleepsu alla PÄRAST kleepsu panekut, jääb. Aga rikutud ja küünilise ja Eesti ühiskonnas elanud inimestena kaldume me siiski arvama, et see oli seal ENNE olemas ja kleeps pandi sinna kohta sihilikult seda varjama. Säh sulle kooki moosiga!
Mitte et kahju majanduslikult suur oleks, aga vilets tunne on ikkagi, nagu alati, kui oled petta saanud. Kahju on antud juhul emotsionaalne ja tegelikult sügavalt inimeste sisemist moraali õõnestav.

Mulle pole palju vaja, et ma muutuksin tootja või viljeleja suhtes kahtlustatavaks, ja kui ta on mind ühekorra juba tõmmata üritanud, siis käin ma edaspidi, silmade põledes ringi ja uurin, milline vemp tal minu (tarbija) jaoks seekord varuks on. Aga olla pidevalt kahtlustavalt valvel on ausalt öeldes närvesööv ja tülikas hobi, vahel tahaks lihtsalt rahulikult olla ja kaupmeest/kasvatajat/tootjat usaldada. Eriti kodumaiseid, mille vähese toetuse eest avalikkust pidevalt noomitakse ja nöögitakse.

Ma muidugi ei taha kalduda liialdustesse ja öelda, et üks väike auk tomatis hävitas kogu mu usu kodumaiste põllumeeste aususesse, pigem paneb see juurdlema, miks taolisi meetmeid kasutatakse? Ta ju teab, et tarbija läheb koju, tõmbab kleepsu ära ja näeb selle all olevat plekki. Või ei tea? Sellisel juhul ei tee ta ilmselt panust ka pikaajalisele kliendi-tootja suhtele. Ja see teeb juba murelikuks.

Ja just see ongi põhjus, miks mulle » Read more: Miks mulle meeldib turul käia?