Mind vaevab pidevalt eetiline dilemma, kuidas suhtuda toidusse, millest selle tegijad pole lugu pidanud. Eriti teravalt kerkis teema üles hiljutise meeste tantsupeo kontekstis, kus kuuldavasti pakuti ühiskatlast kohutavat toitu, millest agarad mehed tublisti pilte tegid ja neid Facebooki üles riputasid. Mõnele pildile järgnes suurem vilekoor kui teisele, rahvas jagas rõõmuga nördimust.
Aga milles toit süüdi on, hakkasin ma kogu seda vilistamist kuulates-vaadates mõtlema. Pigem on asi selles, et toitlustuse eest vastutanud inimesed ei püüdnudki paremat – justkui tuleks massiüritusele esinema suur kamp sigu, pole vahet, mis rokka neile ette loobitakse. Meenutab idüllilist vene aega, mil tegelikult enamik koolilõunaid ja töölissööklaeineid oluliselt ei erinenud meeste tantsupeo omadest, selle vahega, et iga asutuse ja söökla seintel (või vähemalt eesruumis) olid kaunid plakatid, mis kutsusid toitu ja eriti leiba austama. Ma tegelikult ei usu, et eesti rahval kunagi enne selle „heroistliku“ perioodi algust toidu vastu austus puudus. Aga 50 aastat plakateid on teinud oma töö ja 20 aastat plakatitevaba elu ei ole seda mõnedes punktides veel väärata muutnud. Meenub kaasus, kui haridusminister Tõnis Lukas läks pärast pronksiöö sündmusi vene koolidesse ja sai teada, et » Read more: Toidust lugupidamine
Mul oli hiljuti tööl väga pingeline ja stressirohke aeg.
Minu sõbrannad ütlesid, et ma peaksin kirjutama uurimuse teemal, kes maksab. Kes maksab siis, kui näiteks mees ja naine, kes pole omavahel paar, lähevad välja sööma või dringile, ja et mida kogu see keeruline tunnetuslike ja käitumislike seoste ahel peaks tähendama. 8. märtsil tähistatava rahvusvahelise naistepäeva valguses on see täitsa asjakohane teema.
Eelmisel nädalal lubasin rääkida loo, kuidas ma lambahakkliha tahtsin osta ja mis pärast sai. Ega see nüüd väga hea lugu ei olegi, kuigi olen seda suure menuga jutustanud enam-vähem kõigile, keda ma tunnen ja kes kuulata viitsib. Üks mu tuttav ütles, et see on natuke nagu anekdoot.




