Hiljuti pidin vastama küsimusele, kuidas ma tutvustaksin Eesti kööki inimesele, kes pole Eestis kunagi käinud ega sellest ka eales midagi kuulnud.
Päris raske ülesanne, tundus mulle. Kui ma hakkan jaapanlasele jutustama mulgipudrust või indoneeslasele verivorstist, siis ma ei usu, et tulemuseks on nende rõõmus otsus Estisse neid imeasju kaema ja maitsma tulla. Pigem mõjub meie traditsiooniliseks peetav toit muule maailmale suhteliselt ebameeldivalt – nii kama kui ka kaerakile on ju tegelikkuses äärmiselt spetsiifilise maitse ja iseloomuga asjad, millega maiustamine ei meeldi isegi enamikule eestlasele.
Archive for the ‘Uncategorized’ category
Mis on Eesti toit?
August 9th, 2010Toidust lugupidamine
June 21st, 2010
Mind vaevab pidevalt eetiline dilemma, kuidas suhtuda toidusse, millest selle tegijad pole lugu pidanud. Eriti teravalt kerkis teema üles hiljutise meeste tantsupeo kontekstis, kus kuuldavasti pakuti ühiskatlast kohutavat toitu, millest agarad mehed tublisti pilte tegid ja neid Facebooki üles riputasid. Mõnele pildile järgnes suurem vilekoor kui teisele, rahvas jagas rõõmuga nördimust.
Aga milles toit süüdi on, hakkasin ma kogu seda vilistamist kuulates-vaadates mõtlema. Pigem on asi selles, et toitlustuse eest vastutanud inimesed ei püüdnudki paremat – justkui tuleks massiüritusele esinema suur kamp sigu, pole vahet, mis rokka neile ette loobitakse. Meenutab idüllilist vene aega, mil tegelikult enamik koolilõunaid ja töölissööklaeineid oluliselt ei erinenud meeste tantsupeo omadest, selle vahega, et iga asutuse ja söökla seintel (või vähemalt eesruumis) olid kaunid plakatid, mis kutsusid toitu ja eriti leiba austama. Ma tegelikult ei usu, et eesti rahval kunagi enne selle „heroistliku“ perioodi algust toidu vastu austus puudus. Aga 50 aastat plakateid on teinud oma töö ja 20 aastat plakatitevaba elu ei ole seda mõnedes punktides veel väärata muutnud. Meenub kaasus, kui haridusminister Tõnis Lukas läks pärast pronksiöö sündmusi vene koolidesse ja sai teada, et » Read more: Toidust lugupidamine
Lugemisaasta kokaraamatud
May 27th, 2010
Mul oli hiljuti tööl väga pingeline ja stressirohke aeg.
See kestis umbes kuu või veidi rohkem. Mida aeg edasi, seda pingelisemaks läks, seda vähemaks jäi aega ja suuremaks ning vastutusrikkamaks muutusid tegemata tööde kuhjad. Nagu seitsme peaga lohe: raiud ühe pea ära, aga seitse kasvab asemele, mõne aja pärast on päid juba 7x7x7x7…etc
Üks huvitav tähelepanek, mida ma stressi kõrghetkel hoomasin, oli, et võrdeliselt kasvava tööhulga ja sellest tulenevate pingetega ümbritsesin ma end alateadlikult turvaliste, rahu sisendavate esemetega – raamatutega. Ja mitte misiganes raamatutega, väga oluline element igapäevases emotsionaalses kaitsevõrgustikus oli minu jaoks kokaraamatud. Kui asi eriti hulluks läks, panin internetis taustaks mängima kokasaateid maa ja mere tagant, kust vaimukad ja rahustavad saatejuhid ja telekokad sulatasid võid, lisasid sinna valget veini, segasid kokku kreveti-küüslaugupastat vms, mis on tõeliselt maitsev. Niisiis avastasin, et mul on arvutilaual ülestikku lahti neli raamatut, mida ma siis, kui pingeliselt mõnele probleemile lahendust tahan leida, loen. Magamistoas on mul lahti veel kolm-neli raamatut ja köögilaual samuti vähemalt kaks. Pluss arvutis non-stop taustaks jooksev kokandusprogramm.
Haiglane, ma tean.
Aga huvitav on see, » Read more: Lugemisaasta kokaraamatud
Niisiis, paastust
March 22nd, 2010
Olen võtnud mitu aega hoogu, et sellest kirjutada, mida inimmeel ja –keha paastu ajal kogeb, aga pole nende kaemuste kirjeldamine nii lihtne ühtigi. Liiatigi, kui paast ise kipub kergelt minema. Kui ma kolm aastat tagasi paastutoitude raamatu kirjutasin, tundus see kuidagi lihtne tegevus ja mu oma käsitlus kogu asjast ka märksa üheülbalisem, ent igal juhul väga maitsev. (Tervis toidust, Ajakirjade Kirjastus 2007.) Vahepealsed aastad on mingis mõttes disitsiplineerinud, toonud uusi olukordi ja uusi väljakutseid. Tegelikult, kogesin just hiljuti, on iga paastu algus kui esimene ja iga lihavõtte-eelne kannatuseaeg on samuti isemoodi – inimene ju muutub ja kaks korda samasse jõkke astuda ei saa.
Olen senini üldiselt kogenud seda, et mõni aasta on lihalisest toidust loobumine lihtne ja teine aasta jälle väga keeruline. Mõni aasta saabub kusagil keskel surnud punkt, mida kõige paremini sobib kirjeldama lause: kõht on kohutavalt tühi, aga maailmas pole ühtegi toitu, mida süüa tahaks. Tahtmine on paastu ajal muidugi tervikuna iseküsimus, aga selle juurde jõuan veidi hiljem.
Kes maksab?
March 4th, 2010
Minu sõbrannad ütlesid, et ma peaksin kirjutama uurimuse teemal, kes maksab. Kes maksab siis, kui näiteks mees ja naine, kes pole omavahel paar, lähevad välja sööma või dringile, ja et mida kogu see keeruline tunnetuslike ja käitumislike seoste ahel peaks tähendama. 8. märtsil tähistatava rahvusvahelise naistepäeva valguses on see täitsa asjakohane teema.
Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides
February 12th, 2010
Eelmisel nädalal lubasin rääkida loo, kuidas ma lambahakkliha tahtsin osta ja mis pärast sai. Ega see nüüd väga hea lugu ei olegi, kuigi olen seda suure menuga jutustanud enam-vähem kõigile, keda ma tunnen ja kes kuulata viitsib. Üks mu tuttav ütles, et see on natuke nagu anekdoot.
Lugu ise on järgmine. Ma olin kutsunud külalised ja lubanud neile teha lambahakklihaga cannellonit (ehk itaaliapärast pastarooga), ja kuna nad tahtsid just lambalihaga, oli võetud kohustus mõistagi suurem kui elu. » Read more: Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides
Normaalne ja ebanormaalne toit
February 5th, 2010
Hiljuti oli mul vaja kiiresti mett osta. Otsustasin teha selle hanke kodusest toidupoest, tuttavalt mesinikult oleks muidugi ka saanud, aga protsess oleks kauem aega võtnud. Aga minu kodune toidupood oli riiuleid ümber tõstnud ja ma ei leidnud mett üles. Otsisin ja otsisin, kuni leidsin kaks lõbusat müüjat riiulite vahel juttu ajamas ja küsisin nende käest. Elegantses eas müüjadaam lükkas prillid kindlamalt ninale ja ütles: “Mett on kahes kohas! Sealpool on need ökoloogilised meed ja sealpool on need normaalsed meed.”
Vaat kus lops. Jäin müüjale üllatunult otsa põrnitsema ja ta põrnitses vastu, kuni sai aru, et nii vist ei sobi päris öelda. Ta hakkas kohmetult naerma ja sõnas veel, et ei, need teised (öko) on ka normaalsed, aga ökoletis on vähem valikut ja kaup on kallim.
See juhtum on mind jupp aega kummitanud. » Read more: Normaalne ja ebanormaalne toit
Raamatuarvustus: “Vene köök”
February 4th, 2010Toiduhuviline kasutaja arvustab Maria Zaštširinski, Roman Zaštšerinski, Igor Andrejevi värsket kokaraamatut “Vene köök”
Tuleb tunnistada, et ma pole eriti agar kokaraamatute kasutaja. Olen neid lehitsenud rohkem teistele kinkimise mõttega või siis otsinud isuäratavatelt piltidelt inspiratsiooni. Ma ei tee peaaegu mitte kunagi süüa retsepti järgi ja selline on siis ka tulemus – vahel suurepärane ja teinekord, pehmelt öeldes, tagasihoidlik. Kui pere ootab õnnestunud roa taasesitust, ei pruugi see samaviisi välja kukkuda, rääkimata sellest, et oskaksin oma retsepti täpselt edasi anda. Karta on, et inimesele, kel puudub söögitegemise kogemus, tundub jutt stiilis „pane silma järgi seda ja tunde järgi teist” lihtsalt mõnitamisena. Seetõttu olen rõõmus „Vene köögi” ilmumise üle, kus vanad tuttavad pelmeenid, pliinid, borš, seljanka, hapukurgid, seened jpt on kenasti raamatusse talletatud.
Kas kokkavad mehed on paremad?
January 22nd, 2010
Olin hiljuti tunnistajaks huvitavale vestlusele, kus kaks sõbrannat – teatava elukogemusastmega, kuid kindlasti veel noorte hulka kuuluvat naist – arutasid, kas see, kui mees süüa teeb/oskab teha, teeb ta heaks meheks. Veel sada, isegi viiskümmend aastat tagasi oleks see tavaliste inimeste argipäevas olnud täiesti võimatu, eksisteerimatu teema. Mis mõttes, mees teeb süüa? Kindlasti mõni tegi, kui vajadus nõudis või tegemnine ise lihtsalt huvitas, aga tavaline, keskmine mees haris siiski põldu või keeras mutreid, tõi raha koju ning vaatas, kuidas lapsed kasvavad. Põhimõtteliselt oligi mehe ülesanne perekonnas soo jätkamise ja eluatsusallikate eest hoolt kanda. Tänapäeva naised ja mehed on selles suhtes palju keerulisemad isendid, et uus aeg on toonud uued soorollid, kohustused ja nõudmised. Lisaks neile põlistele soorollikohastele ülesannetele muidugi.
Sõbrannad ei jõudnudki üksmeelele. Üks ütles, et » Read more: Kas kokkavad mehed on paremad?
Mida sa täna süüa teed?
January 15th, 2010
Matton Images
Õigupoolest: “Mida ma täna süüa teen?” on vist umbes sama sage küsimus kui “Mis ma selga panen?” Meie peres arutatakse antud teemal iga päev. Absoluutselt iga päev. Mul oli kunagi kolleeg, kelle järgi sai kella õigeks panna, sest iga päev kell 13 helistas ta abikaasale ja küsis: “Mis me täna sööme?” Ja mu abikaasa räägib, kuidas tema vanaema naaber Juurdeveo uulitsa puumajas iga päev seinale kopsis ja hüüdis: “Mis pada täna keedab?”
Toidutares on vist üks vanimaid iga päev täiendust saavaid foorumiteemasid “Mida sa täna süüa teed”. Ega ma rohkem näiteid ei viitsigi otsida, et tõestada, kui oluline küsimus see on. Sellele küsimusele valesti vastamine võib kogu pere elu tuksi keerata.
Mind isiklikult ajab marru, kui sellele vastatakse “Ükskõik”. See, kes küsis, on sama nõutu kui enne küsimuse esitamist, isegi ehk kergelt puudutatud, et läks sellist tähtsat asja küsima, vastaspool aga keeldub igasugusest koostööst ega vaevu juurdlema, kas ta tahaks leivasuppi või praetud parti.
