Ühel kaunil päeval mööda Narva maanteed kesklinnast Pirita poole kimades hakkas mulle silma Tallinna Ülikooli hoonest linnapoole jääv maja ning nagu võluväel kadusin mälestustesse. Aastaks tekkis ma pakun 1987 ning lastekohvikus pakuti ahjuviinereid ja kõrge jalaga pokaalist head kartulisalatit.
Täna sellest majast enam neid hõrke roogasid vaevalt et saab. Ajad on muutunud, maitsed on muutunud, kuid mulle ikka teinekord lajatab kui selgest taevast pähe soov teha ahjus viinereid ja üks hea laar klassikalist kartulisalatit. Rohke majoneesi ja koorega. Paha südameveresoonkonnale, hea hingele. Viinistu vanasõna.
See selleks. Peamine mis mulle sellest imelisest mälurännakust pähe pidama jäi on kulinaarse retro hõng. Maitsed ja olemused, mis meid kunagi köitnud ja teel kandnud, maitsed, mis meile kallid olnud, maitsed, mis tänaseks on kuidagi kadunud. Ungari pekk, verikäkk, ahjuviiner ja kartulisalat … kuidagi kaduma on hakanud need head ja pika aja jooksul järgiproovitud road.
Autor: Sandra Urvak
Loomulikult on kõik siiani saadaval, kuid poes liikudes ei näe just sagedasti neid vanu häid asju inimeste ostukorvi jõudvat. Sushi ning pasta, mahetoit ja üliminimaalse rasvaga. Need on toidud, mis on täna kuumad. Kuid mul tekib küsimus et miks hakata poole võistluse pealt hobuseid vahetama. Vanad on head ja järele proovitud.
Samamoodi nagu hapukapsa- või hernesupp ei ole enam kuskil menüüdes omale kohta leidnud. Kaks parimat leent maailmas. Häbeneme neid prostasid ja talupoeglikke roogasid? Või on mure mujal?
Retrospektiiv
Kammides läbi vanu kokaraamatuid, leiab sealt paljugi kummalist. Rupskid on äärmiselt kuumad. Südamed, sabad, neerud ja maks. Kui ma olen õhinaga rääkinud suitsusüdame või loomasaba hautise imetabasest maitsest, saan vastuseks pigem kummalisi vastuhäälitsusi, kui hõikeid poolehoiuks. Maailma parimad liharoad tehakse liikuvatest lihadest.
Sama on kaladega. Lõhe on valik paljudele, elitaarse mekiga. Silk, räim ja heeringas laveerivad kuskil nimekirja lõpus. Samas silm, mis – ilma naljata – parim kala, mis meie vetes ringi tegutseb, ei leiaks paljude silmis vist teed isegi mitte kassikaussi.
Ei virise üldse evolutsiooni poolt ettemääratud saatuse üle, kuid tahes-tahtmata tekib küsimus, et kas ma olen ainus friik, kes sedasi ikka retros kinni istub, või on minu toidulaud enamikest niivõrd palju laiem. Aaa … mulle meeldib verikäkk. Olen ise suure pudeliga tapamajast verd käinud toomas et ise talveks vorsti teha. Käinud tapamajas ajudel järgi. Muretsenud kopsu ja maksa, sealt kus ta just ihust välja lõigatud.
Retro on hea, see on turvaline. Ma olen veendunud, et kui ükskõik kellele tõsta ette ahjuviinerid ja kartulisalat, on tema esimene peatus ajarännakul lapsepõlve sünnipäevad. Kui tõsta aga ette verikäkk, tulevad meelde ajalehte lugevad vanaisad.
Tuttav tunne. Kui vahel räägin kellelegi, et söön kanasüdameid või tõesti, kasvõi silmusid, siis on reaktsioon pigem tõrjub. Inimesed ei julge proovida ja kardavad, et kõik, mis on veidi teistmoodi, on halb. Pigem ikka pasta jms.
Samas näiteks kanasüdamed on ju lihade arvestuses vägagi tervislikud. Silmude puhul võib takistuseks olla vabalt ka nende väga kõrge hind poodides. Ja ise pole neid linnas elades just väga lihtne röstida ja marineerida.
Poest on ka neid asju üsna raske tihti saada, kahjuks.
Pühapäevad lõhnasid hapukapsasupi järele, sinna juurde käib praegugi eelmisel päeval valmis keedetud külm kartulipudru pisukese kruubiga. Liha tõsteti supist välja, seda sai leivale sinepiga võidu uhatud.(Kirjutan nii minevikus kui olevikus, sest mu isakodus toimitakse siiani) On kirjeldamatud mälestused, kui mu jahimehest vanaisa seakondiga keedetud klimbisuppi sõi, magusat ja lihavat ja oma lugusid jutustas, suuümbrus rõõmsalt rasvane. Ja hommikul äratas vanaema varakult ülesse, sest munakaste oli just valmis saanud, soolaliha mõnusad kuubikud sees säramas.Ja kitseraguu või metssealiha maitses mõnusalt kooresena mitte tänapäeva paksendajatest plögasena. Balti jaama puhvetist tuli peale teatrit või kino priske sardell hapukapsaga võtta ja i-le pani täpi jahutav jäätisekokteil.
Noore perenaisena tegin ise nii ungari kui ukraina pekki, soolasin siiga ja tegin äädikaräimi. Nüüd on jah pastade ja sushi pealetung. Aga vastlapäevaks sai küll korralik laar hernesuppi keedetud ja kanamaksaga meeldib mul aeg ajalt ka üksi maiustada.Ja mis seljanka see on ilma neeru lisamata?:)Ja kartulisalat ei kao meie peolaudadelt või pühapäeva hommikutest kuhugi.Olen ja jään alati hindama kõrgelt eesti traditsioonilist toitu ja lõpetasin just kruubipudru vitsutamise.
mmmm…,kartulisalat ja viiner,nämm:) Teen ikka oma ja laste (kes juba suured) sünnipäevadeks suure laari salatit ja ahju pistan panni täie otstest lahti lõigatud viinereid.Kõik söövad ja kiidavad,kindlapeale minek.:))
Jagan ka teiste retroroogade suhtes Sinu arvamust – head toidud
Ma olen päris kaua Eestist eemal elanud ja jõudnud järeldusele, et mida kaugemal, seda rohkem proovid hoida kinni sellest, mis olnud. Eestlased Kanadas panevad truilt jõulude ajal verivorstid ahju, suured potid hapukapsast pliidile podisema ja seaprae küpsema. Usinamad valmistavad isegi oma verivorstid, kuigi vere hankimine pole just kerge!
Kartulisalat ja rosolje on hinnas ja ikka rohke hapukoore ja majoneesiga. Kilu või heeringavõileivad… mmm… suu jookseb lausa vett! Ega ükski pidu ilma nendeta ei möödu! Kui ise ei tee, siis saab paarist eestlaste ärist toodud või tellitud!
Great blog! Do you have any suggestions for aspiring writers? I’m hoping to start my own site soon but I’m a little lost on everything. Would you suggest starting with a free platform like WordPress or go for a paid option? There are so many options out there that I’m completely overwhelmed .. Any tips? Many thanks!