Teise volüümina eelmises sissekandes alustatud agraarmajanduslikule mõttelennule, lisan siia väikese jutu oma järgmisest palavast entusiasmist, mille leidsin Peipsil kala püüdemas käies. Nimelt roogade suitsutamine – kalade, lihade, juurviljade suitsutamine.
Praktiliselt igaüks meist suudab endale ehitada ahju, kus kõike paremat omale valmistada. Nagu te juba olete aru saanud, meeldib mulle oma käega tehtud asjad. Tulgu nad siis lollakama välimuse ja kergelt kehvema mekiga, siiski oma tehtud.
Nagu ikka, sai kõik alguse võimaluse olemasolust või selle tekkimisest. Nimelt leidsin ämma aias tuhnides suure 200-liitrise plekktünni ning ilma erilise pingutuseta olid minu mõtted kohe sealmaal, et sellega vaja teha midagi – suitsuahi tundus loogiline. Olin sellele mõelnud juba paar aastat varem, kuid polnud jõudnud asja teostuseni. Kuna ma pole eriline kalamees ega ka jahilkäija, siis pole laialt käes liha, millega vaja kiirelt miskit pihta hakata.
Kui tünn olemas, asusin kiirelt tegutsema. Leidsin paar vana joonist ning leidsin umbes tunniga ka lahenduse, kuidas ja kuhu ahi teha. Maal on pisikese kaldega mäeraas maja veeres. Sinna plaanisingi ahju pista. Kuna külmsuitsuahi vajab kollet ja suitsukambrit eraldi, sobis mägi ideaalselt. Matsin kollet ja suitsukambrit ühendava toru maa alla, suitsukamber jäi kenasti mäe peale, koldeosa aga jalamile. Sinna ette tegin pingi ning asusingi suitsutama. Palju lepahalgu ning pikalt aega. Umbes 5 kilo liha suitsutab umbes 20 tundi. Pooled lihad keerad soki või särgi või marli sisse, siis jääb värv erksam. Ülejäänu jätad kenasti suitsukätte.
Kui oled 20 tundi hoidnud eriti madalalt, kuid suitsurohkelt, halg-halu haaval, liha suitsus, ei ole midagi imelisemat kui rahustada oma rõõmu viilu singiga. Kala suitsutamine võtab küll vähem aega, kuid siiski tähendab mitmetunnist raamatulugemise ja veinijoomisega segatud tulehoidmist.
Ajaviide ja viiteaeg
Nädalavahetuse jagu ehitamist ning nädalavahetuse jagu head küpsetamist. Sinna juurde veini, head muusikat, mõnusaid elamusi ning sõpradega lobisemist. Päikese käes uuemate vene klassikutega tutvuse tegemine tundub kuidagi äärmiselt õiglane, suitsutamise kõrvale.
Kui aastavahetusel avastasin enda jaoks kõiksuguste uimeliste lõõmutamise ning parimat moodust kalade valmistamiseks pole siiani kohanud, siis suitsutamine on minu suvine leid. Tundub äärmiselt agraarne tegevus, kuid ise kalamaitset ja olemust timmides, erinevate maitseainetega katsetades ning ikstriimi ajades on tulemused äärmiselt kummalised, head, kuid kummalised.
Kala- ja jahimeestel on kodus suitsuahi, lõõmutamistarbed jne. See on enesestmõistetav. Agraarne mõtlemine tänases majanduses on aga äärmiselt oluline. Peanupp tööle, tulemuseks on odav ning hoopis uudne toiduvarustusvõrgustik. Kõike on võimalik omale ise valmistada. Ma saan aru küll, mida mõeldakse – tegeleda tuleb põhitööga ning teenused sisse osta. Õige. Me ei tee ju keegi ka ise oma raamatupidamist. Kuid kõik ei pea olema rist ja viletsus, kohustus kaelas.
Omale toidu valmistamine saab olla sotsiaalne sündmus, viis, kuidas veeta oma päeva looduses ning sealjuures raamatut lugeda, sõpradega rääkida või lastega mängida. Seenel ja marjulkäik on sama loogikaga mõõdetav. Samuti jahil ja kalal käimine. Mahe agraarmajandus tuleb tagasi.
Martin Hanson, toidu(aja)kirjanik
