Olen võtnud mitu aega hoogu, et sellest kirjutada, mida inimmeel ja –keha paastu ajal kogeb, aga pole nende kaemuste kirjeldamine nii lihtne ühtigi. Liiatigi, kui paast ise kipub kergelt minema. Kui ma kolm aastat tagasi paastutoitude raamatu kirjutasin, tundus see kuidagi lihtne tegevus ja mu oma käsitlus kogu asjast ka märksa üheülbalisem, ent igal juhul väga maitsev. (Tervis toidust, Ajakirjade Kirjastus 2007.) Vahepealsed aastad on mingis mõttes disitsiplineerinud, toonud uusi olukordi ja uusi väljakutseid. Tegelikult, kogesin just hiljuti, on iga paastu algus kui esimene ja iga lihavõtte-eelne kannatuseaeg on samuti isemoodi – inimene ju muutub ja kaks korda samasse jõkke astuda ei saa.
Olen senini üldiselt kogenud seda, et mõni aasta on lihalisest toidust loobumine lihtne ja teine aasta jälle väga keeruline. Mõni aasta saabub kusagil keskel surnud punkt, mida kõige paremini sobib kirjeldama lause: kõht on kohutavalt tühi, aga maailmas pole ühtegi toitu, mida süüa tahaks. Tahtmine on paastu ajal muidugi tervikuna iseküsimus, aga selle juurde jõuan veidi hiljem.
Minu sõbrannad ütlesid, et ma peaksin kirjutama uurimuse teemal, kes maksab. Kes maksab siis, kui näiteks mees ja naine, kes pole omavahel paar, lähevad välja sööma või dringile, ja et mida kogu see keeruline tunnetuslike ja käitumislike seoste ahel peaks tähendama. 8. märtsil tähistatava rahvusvahelise naistepäeva valguses on see täitsa asjakohane teema.
