Eelmisel nädalal lubasin rääkida loo, kuidas ma lambahakkliha tahtsin osta ja mis pärast sai. Ega see nüüd väga hea lugu ei olegi, kuigi olen seda suure menuga jutustanud enam-vähem kõigile, keda ma tunnen ja kes kuulata viitsib. Üks mu tuttav ütles, et see on natuke nagu anekdoot.

Lugu ise on järgmine. Ma olin kutsunud külalised ja lubanud neile teha lambahakklihaga cannellonit (ehk itaaliapärast pastarooga), ja kuna nad tahtsid just lambalihaga, oli võetud kohustus mõistagi suurem kui elu. » Read more: Kuidas ma lambahakkliha ostsin ehk kui värske on toit meie poodides

Hiljuti oli mul vaja kiiresti mett osta. Otsustasin teha selle hanke kodusest toidupoest, tuttavalt mesinikult oleks muidugi ka saanud, aga protsess oleks kauem aega võtnud. Aga minu kodune toidupood oli riiuleid ümber tõstnud ja ma ei leidnud mett üles. Otsisin ja otsisin, kuni leidsin kaks lõbusat müüjat riiulite vahel juttu ajamas ja küsisin nende käest. Elegantses eas müüjadaam lükkas prillid kindlamalt ninale ja ütles: “Mett on kahes kohas! Sealpool on need ökoloogilised meed ja sealpool on need normaalsed meed.”

Vaat kus lops. Jäin müüjale üllatunult otsa põrnitsema ja ta põrnitses vastu, kuni sai aru, et nii vist ei sobi päris öelda. Ta hakkas kohmetult naerma ja sõnas veel, et ei, need teised (öko) on ka normaalsed, aga ökoletis on vähem valikut ja kaup on kallim.

See juhtum on mind jupp aega kummitanud. » Read more: Normaalne ja ebanormaalne toit