Mõni aeg tagasi rääkisin teile, kallid kuulajad ja lugejad, sellest kuidas minu väikeses peas hakkas tekkima mõte, et suure õunasaagi tõttu oleks vaja panna Eestis käima kodumaine kalvaadose ehk maakeelu ubinapuskari kääritamine ja valmistamine. Normandias juba aastasadu head napsu tegevad meistrid ei ole ju ainsad kel oskus seda talveõhtutel soojaks tegevat jooki luua. Võtsin kompanjonid punti ning hakkasime siis planeerima.
Nõndaks siis … plaanist hakata head ubinapuskarit valmistama on tänaseks saanud mõnus käimasolev tegevus. Hetkel käib etapp number kolm ehk siis kääritamine. Korjasime sõprade aiast kokku kõik sibulõunad ning lasime pressida kokku 200 liitrit head ja maitsvat õunamahla. Räägitakse, et õunade korjamisel on äärmiselt oluline eemaldada plekilised või mädased õunad ning suuremad rootsud, et vähendada metanooli sattumist jooki. Mina ausalt öeldes ei vaadanud õuntele väga teraselt otsa. Korjasime 50% õuntest maast ja ülejäänu raputasime otse puult.
Õunte valikus võib olla tõde plekkide eemaldamise vajaduses, kuna mädanik kiirendab käärimisprotsessi ning kiire käärimine vähendab siidri kvaliteeti, millest lõpuks kalvaadose destilleerime. Loomulikult on keeruline käia läbi umbes kaheksa hiiglaslikku kartulikotitäit õunu. Tegelikult ei ole õuntega vaja teha muud kui korjamisel kontrollida, et väga jubedaid ubinaid kampa ei satuks.
Parimad õunad on kalvaadose tegemiseks head sügisõunad – sügisjoonikud, sibulõunad – kõiksugused õunad, milles on rohkelt suhkruid, mis aitavad käärimisprotsessile kaasa.
Mahl vaati ja ootama
Alates, hingedepäeva eelsest ajast käärib mul » Read more: Kalvaados vol.2: destillatsiooni-eelne hetk
